Blue-Collar Blues kuraator Anders Härm
Posted in Kultuurist 2 years, 4 months ago at 8:00 am. Add a comment
Wannabe‘de foorum
Härm on tähendanud, et selle näituse idee sündis juba paar aastat tagasi, aga kui üht-teist meenutada, siis Mark Wallinger sai just 2007 aastal töötlemata tegelikkust esitava täispoliitilise projekti eest Turner Prize’i. Niisiis: töötlemata tegelikkus, sotsiaalne probleem ja kuraatoriks trenditaibu Anders Härm.
Kui Kunstihoone trepist üles minna, siis seisame silmast silma justkui riigitelevisiooni saatega „Foorum“, kus räägitakse Probleemist. Igavalt, pealiskaudselt, mitte kedagi kaasa mõtlema kutsuvalt. Suure saali seinu katavad lugematud tuimad fotod inimestest, kes on kaamera poole seljaga ja lisaks veel üsnagi tobe, aga tähenduslikkust taotlev fotokompositsioon sõrestikust ja toolidest. Saali suurejoonelist tühjust rikub halvasti paigutatud ebameeldiv installatsioon neljast toolist ja neljast telerist. Pimedas videoboksis saab jälgida majanduspoliitilise teksti saatel stripparit (kaua võib ühe kaunis hea idee tüütult mõjuvaid variante juurde tekitada!) Siis vahesaal värviliste fotodega, mille tähenduslikkusest on võimatu aru saada, kui inglise keele oskus puudub. Siis võõrtööline nagu jupike uudistesaatest ja kuulsad(!) pliiatsiteritamise variandid (vähemalt teostus ehk videopilt on kunstisaali kohta harvanähtavalt kvaliteetne). Ja lõpetuseks „Suur sotsiaalne projekt“ mis miskipärast ei tööta, ei sisuliselt ega tehniliselt, ja üleüldse oli heli kuulda näitusel leiduvatest kõrvaklappidest ainult paarist ja lisaks kõigele oli üks projektsioon seinale lootusetult hangunud.
Kui kaasaegne kunst oli üheksakümnendate keskpaiku kunsti piire nihutanud lõpmatuseni ja hakkas ilmutama ränki kriisi tunnuseid, leiti üles „kanaarilinnu teooria“, mis peaks tähendama, et kunst ongi see kanaarilind, mis hoiatab ühiskonda sotsiaalse või poliitilise ohu eest. See manipulatsioon andiski rohelise tee järjekordsele wannabe’de armaadale, kel polnud kunstiannet, ega esteetilist kogemust, kes aga kunsti sildi all provotseerisid ambitsioonikalt ükskõik kus ja ükskõik mida. Härmi kureeritud näitus on justkui andetute wannabe’de foorum, mis vaatajas ei ärata ei emotsioone ega mõtteid. Näituse lausigavus ja mõtteloidus tekitavad aga hirmutava ebamugavustunde, samasuguse nagu „Eesti Päevalehes“ ilmunud kriitilisele retsensioonile järgnenud Anders Härmi kommentaar, mis päädis kahemõtteliselt julma sooviga Ants Juskele: Head lõppu!
Tags: Anders Härm, Ants Juske, Blue-Collar Blues, kaasaegne kunst, kanaarilinnu teooria, Mark Wallinger
