Toomas Vint

Nirti „Ja anna meile andeks meie võlad…“ 2009

21. sajandi naturalism

Esmalt tekkis pelutav mulje võsapetsilikust halastamatuse ja lolluse eksponeerimisest, kuid õige pea muutus tekst mihkelraualikuks karmiks avameelsuseks. Püüdsin loetut lahterdada: et siis säärane ongi tõsielusaadete ajastu kirjanduslik naturalism, – mida peatselt kinnitas ka autori otsese vihje Jakobsoni „Vaeste patuse alevile“.

Romaani keelepruuk on tavatult räme, tõsi, olen sarnast kuulnud noorte naiste suust ühistranspordis, kuigi mulle on jäänud mulje, et see on pigem vastik erand, aga mitte mingil juhul tudengite või haritud naiste tavapärane keelekasutus. Aga kui mõelda, et tütarlaps võttis nõuks läägetele naistekatele midagi vastukaaluks seada, siis võib asjaga leppida ja vaadata, kuhu sellega välja jõutakse.

 Pinnapealselt kõigest üle libisedes jutustatakse meile lugu, kuidas küüniline ellusuhtumine sublimeerub (ebaveenvaks?) emaarmastuseks ja (kitšilikuks?) helluseks hüljatud kassipoja vastu. Lugu on loogikavabalt ja lugejavaenulikult hakitud ajaliselt segipaisatud kildudeks. Vertikaalset arengut ei ole, pinget ei teki ja peategelasele polegi antud mingit võimalust lugejat meelitada endale kaasa elama . Raamat kubiseb kasututest episoodidest, kirjeldustest ja tegelastest, mis oleksid sellest romaaniambitsiooniga tekstist vähegi professionaalsust omava toimetaja käe all kahtlemata prügikasti kadunud.

Blogide ajastul on igal kirjaoskajal motivatsioon, et oma peas või hinges toimuvat  lauseteks vormida. Mitte enam päevik endale, vaid kõigile lugemiseks! Harjutamisega kasvab lausete tegemise meisterlikkus ja viimaks võib see teisenduda kirjanduslikuks ambitsiooniks ning tihipeale ka raamatuks. Tänapäeval kirjutavad paljud oma internetipäevikuid, kuid  kirjandust ei sünni. Ei sünni seepärast, et blogides kirjeldatakse üsna valimatult kõike, mida on (ise) nähtud või kogetud. Kirjandusteoses tuleks siiski näha ainult seda, mis on loo jutustamiseks vajalik.

Nirtil on kindlasti annet ja tahtmist kirjandusega tegelemiseks. Lisaks veel auahnust, et saada suurepäraste kirjanduslike tekstide loojaks. Ent mul on tõsine hirm, et niikaua, kui ta jahmerdab üksnes õlale patsutavate blogijatega, jääb ta kirjutajaks, kes võib küll kirjutada hästi, aga kes ei ole suuteline looma mõnda silmapaistvat kirjandusteost.

Ma arvan, et kirjanikuks ei saada kirjutades vaid hoopis lugedes.

Tags: blogid, Ja anna meile andeks meie võlad..., naturalism, Nirti, Triin Põldra