Aastapäevakontsert Vanemuises 2010
Posted in Kultuurist 2 years, 2 months ago at 8:07 am. 7 comments
õudusunenägu
Kujutage ette, et saalis istub pidulikus meeleolus, pidulikult riides riigi eliit ja teatrilaval laiub kaunis metsaalune, kus leinariides lapsed varitsevad juurteta puude all, siis lapsed põgenevad justkui hirmunult, kuid kõikuvate tüvedega puude vahele jäävad hajusalt liikuma kolm frakkides meeskodanikku, kes hakkavad idiootseid tekste suust välja ajama. Korraga on laval lõvi – täpipealt säherdune, kes tavaliselt spordivõistlustel kooserdab või kaubahallis lapsi hirmutab. Arusaamatu leinameeleolu kestab, lõvi töllerdab, jätkuvalt karjutakse primitiivseid tekste; elevust toob saali mustanahaline pillimees ja saal läheb eriti leili, kui balalaikavirtuoos meie eliidile nõudliku muusika asemel tsirkusevigureid näitab, ja eesti eliit aplodeerib maruliselt, kui pillimees oma etteaste Vene impeeriumi tunnusmeloodia: suur ja lai on maa, mis on mu kodu, helide saatel lõpetab…
Seda palagani vaadates oli mul piinlik tunne, samasugune kui mõni tund hiljem spordireporteri suust repliiki kuuldes: ütle mulle mingi teine spordiala, kus meie sportlased saavad USA meestega nagu võrdne võrdsetega rinda pista… mispeale teine mees kohmas, et võistlus käib siiski viimaste kohtade peale.
Eriti piinlik oli kuulda, kuidas seda Vanemuises etendatut ülistati. Ideed võisid olla ju head, aga ideed põrmustuvad, kui neid ei suudeta professionaalselt esitada. Säherdune primitiivne etendus oleks võimalik, kui seda lavastatakse vaimupuudega inimeste jaoks või kui tegijad oleksid kogu prooviperioodi silmini täis. Kainele pilgule oleks ikka selgunud, et asi on kole … Või ehk olemegi niikaugel, et keegi ei julge enam kellelegi midagi öelda. Parem vait olla, edasi teenida ja honorar tasku pista.
Kui mõnda aega tagasi oli neil etendustel tegemist topeldatusega – rahvusluse eneseirooniaga – , siis seekordne etendus jäi siiraks: tegemist oli ausa ja võimetekohase (ebaprofessionaalse) eneseväljendusega, mis viimasel ajal paistab meil nii kultuuris kui ka spordis üha süvenevat.
Tags: aastapäevakontsert 2010, ando kiviberg, eliit, uku uusberg
Mina pole nõus, et etendus liiga primitiivne ja ebaprofessionaalne oli. Oleviku hoidmine ja õrnus, vapi sümboolikale tähelepanu pööramine on ju head mõtted ning lavastus oli sujuv ja effektne. Peale pärimusmuusika ka rahvusvahelist seltskonda. Mustanahaline mängis eesti rahvaviisi oma veidral pillil. Modernsust tõi dj. Uuenduslik lähenemine. Ja lõpus mitte-ametlikuks hümniks saanud “Mu isamaa on minu arm”. Mulle väga meeldis tänavune etendus.
Jäi arusaamatuks, milles seisnes väidetud “ebaprofessionaalsus”?
Aga miks pidu alati nii morbiidses võtmes peab käima? Nutt tikkus peale kogu aeg. Hädaorg ja hala, kurptus ja enesele konnasilma peale astumine.
Balalaikavend oli vähemalt lustlik ja mustal mehel oli ka suu kõrvuni. Teised leinasid midagi. Ise rääkisid sünnipäevast, aga pidasid peiesid.
Absoluutselt nõus. Kuna targad inimesed rääkisid intervjuudes oma vahetutest muljetest, kuidas neile meeldis ja puha, siis mõtlesin, et vist ise loll ega saa midagi aru, aga olen Toomas Vindiga absoluutselt nõus. Ja ka sellega, et ei julgeta enam ausad olla. Asi läheb ikka hulluks kätte…
Ometi arukas ja avalik jutt. Muidu on pidevalt “kuningas alasti, aga alamad…”. Vahel eelistan asetada oma arusaamisprobleeme eri põlvkondade mõtlemis- ja nägemiserinevuste arvele. Aga antud kavas ei olnud “saba ega sarvi”. Seda terviku ja teostamise seisukohalt (sellist jama ajavad endast lugupidavad näitlejadnsuust välja üldjuhul purjus peaga, lootes, et ehk hiljem ei mäleta…). Üksikute elementide osas mu eelnev väljend ei kehti – saba oli, kolm tükki koguni. Ja “sabas” lauldud Ernesaks sobis kah päeva üldmeeleoluga kokku. Pärt Uusbergi koorilaul sättis end samuti tugevasti tulevaste laulupidude repertuaarikandidaadiks. Aga need kaks (koori)laulu olid siiski (meeldivaiks) erandeiks. Omal kombel nautisin Olav Ehala kitsikust ja sellest väljatulekuks kasutatud diplomaatlikku sõnaseadmist seda kontserti kommenteerides.
Ehkki edasised intervjuud on omaette teema, millest võiks ka pikalt kirjutada…
Alguses tundus lõvi … õlgukehitama panev…. , jättis arusaamatu mulje. Jama – tundus . Aga kui etendus vaadatud – siis läks kõik paika ja lõvid olid täiesti omal kohal. Etendus oligi veidi naiivne , siiras ja aus. Ma arvan – see oli taotluslik , nii oligi mõeldud. Ja muusikalise koha pealt oli ju kõik väga proffessionaalne ja – samuti siiras! Meie oma ,eesti rahvuslik. Erinevates vormides ja erinevates “nahaväärvustes”. Kõlas kaunilt ja ebaproffessionaalsuses ei saa küll kedagi süüdistada. Veel – see balalaikavirtuoos … – ehk on meil aeg just nüüd küps olla sellistest asjadest üle , nagu vene tuntud meloodia ja balalaikamuusika meie rahvuslikul peol….Ma arvan – oli seegi taotluslik! Oleme ju iseseisev riik ja aastanumbergi juba selline soliidne ….
Kokku võttes – mulle meeldis see etendus , selline omas mahlas küpsetatud , värske ja armas!
Pingutan kõvasti et seda kõike ette kujutada, hea Toomas, kuid minus sellist vaimset jõudu paraku ei leidu mis teie kirjeldatut enesele vaimusilma manada lubanuks..
Olen kindel, et kunagi leiab Vabariigi Presidendi kantselei ka teie talendi üles ning eesti avalikus saab lõpuks ometi Vabariigi sünnipäevaks peo, mis laitamatult profesionaalne ning teie hiilgava tähe aastasadadeks eesti rahvale hiilgama jätab.
Olen kindel, et ühiskonna valupunktide osas nõnda ausalt tundliku hingega suure kunstniku jaoks, nagu te olete, saabub selline pakkumine juba lähiaastakümnete jooksul.
Vabandan ühtlasi ka teie ees Uku ja enda nimel, et teie väärika iseseisvuspäeva oma infantiilsete ponnistustega ära rikkusime.
Ärksat ja kujundirikast valvast vaimu ja nobedat klahvisõrme kuritegeliku labasuse paljastamisel edaspidiseks,
soovib Ando Kiviberg, diletandist asjaarmastaja
I can’t understand the language but is that a lion with a wig on?