Andrus Kivirähk „Kaka ja kevad“ 2009

rõõmustav üllatus

Ma ei ole eriti agar lastekirjanduse lugeja, aga  viimaks ometi võtsin kätte raamatu, millest on hiljaaegu õige palju nii head kui ka halba juttu tehtud. „Kaka“ on väikeste laste jaoks oluline sõna, midagi samasugust kui täisealise jaoks sõna „seks“, mis tähistab tabusid, ebamäärast salaiha või pärssivat keeldu, mis ärritab ja kindlasti ka erutab. Ma arvan, et „kaka“ kasutamine pealkirjas on sihiteadlik manipulatsioon, aga miks ka mitte, kui see intrigeerib ja lugema peibutab, ning just areneva lugemispisiku toitmiseks on „Kaka ja kevad“ õiget sorti kirjandus. Kivirähu lastelugudes käituvad asjad ja loomad, nagu inimesedki toimetavad ja selles kõiges on tubli annus lõbusat loogikat sees ja olukorrad on esitatud nõnda, et üle lugeja näo ei libise kahtlusevarju. Nii puuks, viiner, kartul kui ka plekk elavad meile mõistetavat keerulist ja tundeküllast elu. Nad on samasugused kui tädi Maali või naabripoiss Juku – neile saab kaasa elada ja vahel kaasagi tunda.

„Kaka ja kevade“ lühikesed lood on asetatud asjalikku ja ökonoomsesse novellivormi, teravmeelsed või naljakad puändid rõhutavad vormikindlust ja kirjanikuvilumust. Veider, kuid just tänases reaalsuses kätt- ja jalgapidi kinni olevad lasteaiajutud on kogumiku nõrgemad, neis on tunda konstrueerituse higilõhna, kuigi kõik teised sürrealistlikult ebatavalised lood on esitatud loomulikult, pingevabalt ja nauditavalt.

Comments are closed.