Herta Müller „Südameloom“ eesti keeles 2010

südameloomväärtkirjandus

Kui avasin „Südamelooma“, valdasid mind segasevõitu ja ebalust tekitavad eelteadmised: poliitiline kirjandus, idaeuroopa, dissidentlus, 2009 aasta Nobeli kirjanduspreemia. Liiatigi ei olnud meie kandis kirjanik Herta Müllerist eriti palju räägitud. Ent juba esimesed leheküljed näitasid, et ma loen tõeliselt Suurt Kirjandust, kus eesmärgiks ei ole sündmusi kirjeldada või lugejat lõbustada, et Müller püüab mulle näidata eestkätt hingemaastikke, mis inimese välise kesta taha nii sügavale ära peidetud on. Ma usun, et minusugusele idaeurooplasele avaneb Mülleri tekst rohkem, kui normalasuses elanud läänlasele, kes pahatihti reaalsust liialduseks või fantaasiaks pidama hakkab. Ma tean, mis tähendab teada saada, et sõbraks peetav inimene suhtleb minuga üksnes KGB ülesandel, ma olen näinud, kuidas lolluste peale tõstetakse üksmeelselt kätt ja kuidas kogu oma elu rajatakse kasu toovatele valedele. Lugedes Herta Müllerit, avastasin ühtäkki, et kirjanik ei pajatagi millestki konkreetsest, ta kirjeldab totalitaarses režiimis elama sunnitud inimeste tundeid, hingeliigutusi ja teeb seda erakordselt poeetilise kujundlikkusega.

Herta Müller rõhutab ühes oma artiklis, et Securitate pole kuskile kadunud. „Südameloomas“ kehastab seda ja kõiki taolisi organisatsioone kapten Pjele, kelles elutsev koletuslik julmloom kehastub paratamatult igas uues süsteemis kellekski teiseks, et oodata oma uut võimalust.

Mulle jäi kummaline mulje, et Mülleri ja Kivirähu tekstides on mingi eriline ühine alge, mis võib olla ehk isikupärane kujunditunnetus või on see hoopis miski muu raskesti defineeritav hõrk kirjanduslik kvaliteet.

Comments are closed.