Toomas Vint

Kas kunstnik või kirjanik?

Dag Solstad „17.romaan“ eesti keeles 2011

Posted in Raamatutest 3 years, 4 months ago at 7:46 am.

1 comment

Norra, Ibsen ja escape

Juba esimestel lehekülgedel jättis romaan mulje, et tekst, mida parajasti loed, pole kaugeltki see, mida kirjanik sulle rääkida tahab. Paljusõnaliselt ja põhjalikult jutustatakse seiku romaanikangelase elust ja kirjeldatakse Norra paikkondi. Raamat võiks tunduda igav, tüütav, värvitu ja lugeja vastu üsna ebasõbralik. Midagi erilist ei juhtu, kuid samal ajal miski hoiab lugejat tekstis kinni. Iga lehekülje sees, taga ja ees peitub seletamatu pinge või eelaimus. Asjatundlikum lugeja hakkab ise kokku klopsima ootamatuid pöördeid ja lahendusi, kuid õige varsti need tühistatakse. Kuid leheküljel 54 saab lugeja autorilt selge – põnevusromaani võttestikku kuuluva – vihje, et õige varsti sünnib midagi, mis võib kõik teistsuguseks muuta. Lugejahuvi mitmekordistub, ja kui ta taipab, et pöördeliseks ei saagi sündmus, vaid esimesel hetkel tühisena tunduv lause, siis tabab teda nõutus, mis alles ajapikku läheb üle teadmiseks, et talle on nüüd ulatatud võti, mis võimaldab  juurdepääsu romaani tõelise sisu juurde.

Dag Solstad jutustab meile kummalist lugu mehest, kes igatseb elada üksindusrahus, ilma vähimagi häiriva suhtlusvõrgustikuta. Ta muudab olematuks sidemed lähedaste ja sõpradega. Tema leivateenimissuhtedki piirduvad üksnes immigrantlike ringkondadega. Paar aastakümmet on ta täiuslikult vaba kõigest, mida Norra (või ükskõik, millise Euroopa riigi) kodanikud peavad normaalseks ja õnnetoovaks inimestevaheliseks lävimiseks… Kuid ühel päeval otsustab ta siiski sõita esimest korda oma juba teismeliseks saanud pojapoega vaatama. Äkiliselt peab ta olema keskkonnas, millest on jõudnud võõrduda. Iga olukord ja väljaöeldud lause saab tema jaoks meeletu võimenduse – tähtsusetu muutub oluliseks ning ta teeb sellest enda jaoks saatuslikke järeldusi.

Romaan kulmineerub vapustavalt hästi kirjutatud (hüper-sürrealistliku) episoodiga, kuidas peategelane jälgib koos tosinkonna normaalse norra väikelinna kodanikuga lendavate laste parve. Päris lõpp saabub elegantse vihjega, mis rõhutab Ibseni kohalolekut selles romaanis.

Ma ei usu, et „17. romaanis“ mängiks määravat rolli Ibseni või Norra kontekst . Isegi see, kuidas maailm on neljakümnendate põlvkonna jaoks teinud läbi vapustava ja nukraks tegeva muutuse, pole selle raamatu jaoks väga oluline. Peamine peitub lõputult korduvas asjaolus, et kui sa tahaksid olla oma hingega kahekesi, ütleb sulle abikaasa: hakkame nüüd minema sõprade sünnipäevale, naabrite grilliõhtule, pulma või ristsetele, firma korraldatud vastuvõtule või suguvõsa kokkutulekule, ning sa oledki sunnitud olema mitmeid tunde olukorras, kus sul on rõõmsate inimeste keskel nii piinavalt halb, igav ja tüütu.

Tags: , , ,

One Reply