Galeristi laip põletati keskkütteahjus

basm[1]tõsielulist Venemaalt

Oma uues raamatus „Kunstniku elu“ jutustan ma lugu Pariisis Gorky galeriis toimunud näitusest ja sellest, kuidas galeriiomanik Garig Basmadžjan 1989 aastal Moskvas kadunuks jäi. Kui hakkasin lugu kirjutades internetiavarustes kunagiste sündmuste jälgi ajama , ei saanud ma mingeid vastuseid. Justkui seda kõike poleks kunagi olnud. Seevastu pärast raamatu ilmumist võttis minuga kontakti üks hea lugeja ja soovitas venekeelsetelt lehekülgedelt otsida. See oli tõepoolest hüva nõu ning tänu sellele ma saan nüüd pajatada seikadest, millest raamatus jutustamata jäi.

Poeet, tõlkija, antikvaar ja galerist Garig Basmadžjan lendas 1989.a. juulikuus NSV Liitu, et lõplikult vormistrada nõukogude muuseumitele määratud hinnalistest kunstitöödest koosnev kingitus. Samal ajal tahtis ta lahendada probleemi, mis oli tal tekkinud Leningradi tollis – 1988. aastal oli nii Tretjakovi galeriis kui ka Ermitaažis tema kollektsiooni näitus, kuid selle tagasiviimisel peeti kunstitööd kinni Leningradi tollis.

29. juulil väljus Garig Basmadžjan hotellist „Rossia“, istus kohvivärvi Žigulisse ja kadus jäljetult. Galeristi kadumise uurimine kestis 6 aastat, levis arutult palju erinevaid versioone, milledest on kõige levinum, et ta tapeti Petrovkal asuvas galeriis raha väljapressimise või tüli käigus ja laip põletati keskütteahjus. Arvatakse ka seda, et asja toimetas talle omase julmusega vene maffia.

Kirjanik Eduard Limonov, kes sageli külastas Gorky galeriid, et Basmadžjani pakutud konjakit juua, tema kokaiini nuusutada või hašišit suitsetada ja talt raha laenata, on üsna kindel, et Garig oli spioon, kes võis olla mitmete erinevate riikide teenistuses.

Tolliprobleem lahenes alles 15(!) aasta pärast ja kunstitööd jõudsid lõpuks Venemaalt tagasi Gorky galeriise, mille nimi on aga tänaseks hoopis Garig Basmadijani nimeline galerii.

Comments are closed.