Avalikult abielust

vastsest raamatust

Ei, ei … ma ei hakka pajatama oma abielust, kuigi olen huvipakkuvalt elanud ühe ja sama naisega 45 aastat ning sellest saaks nii mõndagi meeliköitvat rääkida. Seevastu aasta tagasi me lobisesime oma abielust TV-inimestele, kes kudusid meie ütlemised oma saatesse, millel reklaamgi oli jahmatavalt intrigeeriv ja meid masendav. Isegi kui täna guugeldada tuntud maalikunstnikku Aili Vinti, siis juba viies viide kõneleb sellest, et „ükskord tõi Toomas mulle koju oma uue naise …“ Ja nii see jääb vist aastateks. TV-saates esitati meie poolt räägitut suvaliselt ning kummalises kontekstis. Meid kasutati üsna julmalt ära, mõtlemata hetkegi, millised sügavamad tagajärjed võivad sellel olla. Kuid samal ajal pole halba ilma heata … toona ma otsisin ainest uue romaani jaoks ja ühtäkki oli kogu see TV jant, otsekui suhu torgatud rasvane suutäis.

Ma olen rõhutanud, et „Avalikult abielust“ on armastusromaan, kuigi selles pole juttu armastusest triviaalses mõttes. Pigem küsitakse selles raamatus: mis siis on, kui midagi ei ole? Ja ega olegi seal tunnetest nõretavat elu, kuid naine ja mees püsivad aastakümneid koos. Võib arvata, et nendes on rohkem ühist, kui lahutavat ja seda vaatamata minevikus läbi elatud õudustele, mida alkohoolik võib oma lähedastele tekitada. Kuid kas minevik on päriselt ära kadunud aeg?

TV-saade loob romaanile dünaamilise tausta, mis võimaldab piiluda tänases päevas elavate peategelaste hingesoppidesse ja rännata koos lugejaga aastate tagusesse aega. Ma olen püüdnud peategelastele Viviani ja Voldemarile hästi lähedale minna, kuid olen kaugel sellest, et nad minuga samastuksid. Ma ei igatse kloone, on huvitav, kui iga kirjanduslik kangelane on isikupärane ja oma erilise maailmaga.

 

Raamatut saate lehitseda ja osta SIIT!


Leave a Reply