Ülo Mattheus „Tema salajane palve“

hea hea raamat

Kui  saatsin pärast „Tema salajase palve“ läbilugemist Ülo Mattheusile sõnumi , et teda hea romaani eest tänada, pidin miskipärast mõlgutama mõtteid sõna „hea“ üle. Hea võiks üldjuhul tähendada romaani tekstist peegelduvat head tunnet – mina nimetan seda teksti saundiks – , mis aurana lausete kohal küütleb. On õige rohkelt depressiivseid, agressiivseid, masendavaid, melanhoolseid ja eks ka muidki rõhuvaid tundeid tekitavaid raamatuid. On olemas isegi hästi kirjutatud halbu raamatuid. Ent vahel tuleb ette ka hästi kirjutatud häid raamatuid, kusjuures helgelt mõjuva teksti kirjutamine nõuab erakordset professionaalsust. Keele ja kirjanduse väga kõrgeklassilist tajumist. Usku ja teadmist oma eesmärgist – miks just niiviisi tuleb kirjutada.

 Olen püüdnud algupärase kirjandusega ikka sammu pidada, lugeda oluliste autorite teoseid ja sirvida uusi tulijaid. Sellel aastal oli kodumaine proosapilt tuimavõitu. Vaatamata raamatute üsna suurele arvule, andis tooni harrastuskirjandus, kus kirja pandud elust enesest võetud, kuid kirjanduslikult rämpsväärtust omavad lood, millele aga leidus ohtralt lugejaid ja mis edetabelites kõrgeid kohti hõivasid. Torkas silma, et just säherdune kirjavara läheb rahvale peale, kuigi tõsisemat sorti huviline ei suudaks neid üle pari lehekülje lugeda. Aasta hakkas läbi saama ja ei mingit elamust. Tõdesin nukrust tundes, et kodumaine kirjandus laskub pidurdamatult harrastuskirjutajate  tasemele. Et varsti on iga teine mees ja kolmas naine kirjanik. Ent kui keegi rohkem kirjutada ei oska, kui ühe tähenduslikkusele pretendeeriva stereotüüpse A4, siis saab temast installatsioonikunstnik.

Kui hakkasin lugema Ülo Mattheuse „Tema salajast palvet“, siis juba mõne lehekülje järel hõiskasin Ailile, et Mattheus on kirjutanud Raamatu. Jõudes III peatükini juubeldasin: „See on Raamat!“ Kui jäi lugeda mõnikümmend lehekülge, küsis Aili ettevaatlikult, et kas on ikka veel Raamat, mispeale sain  innukalt noogutada. Iseendale meeleheaks.

Lugemiselamus oli saadud. Meie oma Eesti kirjanik oli osanud lugejale jutustada loo, mis on tõepärane ja nii mõjuv, et tekstist joovastatud lugeja ei taha hulk aega tegemist teha sellega, mida me tegelikuks tegelikkuseks oleme harjunud pidama.


Leave a Reply