Mõned kummalised naised

A3Toomas Vindi maalide näitus HAUS GALERIIS

Kunstist kirjutamise ja kunstiteoste mõtestamise jaoks on tekkinud justkui omalaadne keel, mis aja möödudes üha areneb, haarab endasse teistest valdkondadest laenatud uusi mõisteid, obligatoorseid stereotüüpe, ilma tegeliku sisuta üldistavaid kuvandeid. Viimasel ajal on pea kõigis kunsti puudutavates tekstides hakatud toonitama, et kunstiteos – videoinstallatsioon, performance, antivormiline skulptuur, abstraktne maal või isegi kunstiline tarbeese – esitab meile lugusid. Et kaasaegse kunsti tegemisel ja selle mõistmisel ongi lood kõige olulisemad. Mulle on jäänud mulje, et kaasaegse kunsti põhiprobleemiks on oma eksistentsi õigustamine ja vajalikkuse nähtavaks tegemine. Tuleb meelde, et kui kunsti piiride lõhkumine ja avardamine üheksakümnendatel lõplikult otsa sai, hakati rääkima sellest, et kunst on kui kanaarilind, kes annab ühiskonnale hoiatava signaali ja kaasaegse kunsti loojad sukeldusid agaralt sotsiaalsetesse probleemidesse. Nüüd jõudis kätte aeg, kus kanaarilind häälitseb üksnes iseenda (kuraatorite, tegijate) hüvanguks ja sellises olukorras tuli leida miski muu, mis kõnetaks vaatajat. Nii leitigi uus rakurss: nüüd räägib kunstiteos vaatajatele lugusid.

Kui ma oma Haus Galerii näituse „Mõned kummalised naised“ pressiteadet kirjutasin, siis pidasin tähtsaks toonitada: minu jaoks on oluline, et maal annaks tugeva emotsiooni. Et maal ei peletaks inimest galerii uksest välja jooksma, et vaatajal tekiks hoopis tahtmine mõnda maali uuest ja uuesti vaadata. Ma olen selline „vana aja kunstnik“, kes usub, et kunstiteos ise räägib vaatajale oma loo.

Nii mõnigi tuttav on pärinud, miks sa panid maalidel iseäralikud pealkirjad: „Taevast pudeneb pilvi“ või „Õitsev naine kanarbikumaastikus“ või „Üksinduse heidutav avarus“. Olen naljatoonil vastanud, et pealkirjad peaksid inspireerima sinu peas tekkivat lugu, mida sa arvad, et maal sulle jutustada tahab. Ja siis, etteaimamatult endalegi märkamatult, hakkasin kirjutama novelli: „Üksinduse heidutav avarus“ … Tänaseks on olemas juba kolm novelli, millede pealkirjadeks on maalide nimed. Mis seal ikka. Tahaksin sügiseks saada valmis novellikogu „Mõned kummalised naised“, kus lugeja leiaks sama nimega näituselt reprodutseerituna maalid ja maalide pealkirjadega novellid. See oleks siis nagu tore kingitus kaasaegsetele kunstikriitikutele, kes ihkavad, et igal kunstiteosel oleks vaatajale lugu rääkida.

Eks siis, armsad lugemishuvilised, hakake raamatut ootama, aga kes on läbematu ja kunstihuviline, võib 4. aprillini Haus Galeriis vaadata näitust „Mõned kummalised naised“

 


Leave a Reply