Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind

Kaaned_TVINT_Kummalised„Mõned kummalised naised“ II osa

Hämmastavalt ootamatu oli avastada, et ma ei ole pikka aega – peaaegu aasta otsa – oma kodulehele postitusi teinud. Silmade ette tuli veidi koomiline pilt, kuidas vanemapõlve skulptor astub klubihämarusest välja ja leiab end Vabaduse platsi päikesesäras, mis ajab ta silmanähtavalt segadusse: „Alles oli suvi ja juba jälle on kevad!“ toriseb ta. Mis parata, vanahärrade aeg kulub kiirustades, justkui oleks see kõigest taskupõhja jäänud peenraha.

Eelmises postituses pajatasin üht-teist oma aktinäitusest Haus Galeriis ja sellestki, et plaanin avaldada raamatut, kus oleks näha maale ja lugeda neist inspireeritud lugusid. See oleks ainulaadne võimalus samade kaante vahel esitada ennast nii kirjaniku kui ka kunstnikuna. Tavaliselt on üsna vaevarikas tegevus lugudele pealkirjade panemine, sest on vaja leida need vähesed sõnad, mis tähistavad võimalikult täpselt seda olulist, mida tahan oma lugejale pakkuda. Kuid nüüd olin ühtäkki tavatus olukorras, kus valmis pealkiri ootas lugu. Mitte ainult lugu, vaid korralikku novelli, mida ei peaks reprodutseeritud maal häbenema. Novell on oma olemuselt õige nõudlik loo jutustamise vorm – peab väga nappide vahenditega andma küllaldase taustainformatsiooni ja mis peamine – tundetooni, mis võimaldaks üht ja ainuvõimalikku lõpplahendust. Iga liigne lause on komistuskivi, mis võib kogu hoolega tehtud koorma uppi lüüa. Ma püüdsin oma tegelastega hoidlikult ringi käia, lubades neile ainult seda, mis novelli jaoks oluline võis olla. Vahest kõige keerulisem oli Monikaga, kes hitchcockiliku loo „Hämming ja kimbatus“ puändiks valmistus iseennast tooma teise inimese kujuteldamatult suure armastuse ohvriks … Niiviisi ma suve veetsingi, et oma kummalisi modelle ainult neile omaste lugudega ehtida. Kuid viimaks olin sunnitud köite lakale justkui vabanduseks kirjutama: „Selle raamatu tegelased võivad lugejale tunduda üksjagu kummalised. Mõnele mehele paistavad kõik naised imelikud – mida rohkem neid uurida, seda kummalisemad nad näivad. Samas pole võimatu, et mu hea lugeja ei leia raamatust ainsatki kummalist naist. Nad kõik on täiesti tavalised.“

Nüüd on jutukogu „Mõned kummalised naised“ pärjatud Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinnaga. Autor on tunnustuse üle rõõmus ja kindlasti rõõmustavad selle üle kõik need 16 naist, kellele raamat pühendatud on.


Leave a Reply