Toomas Vint

Oi aegu ammuseid …

valimiste-eelne kultuuriminister

Nõukogude Liidus oli kombeks inimesi hävitada. Stalini aegadel otse füüsiliselt, hiljem muututi leebemateks ja vastaliste (samuti emigreerunud muusikute!) nimi tallati sügavale porri, kusjuures tavaliselt võtsid tööliste ja talupoegade esindajad vihaselt sõna ning rääkisid, millise jälgi tegelasega meil tegemist on. Seegi kord – kuid Eesti Vabariigis – algas Neeme Järvi hävitusaktsioon palganumbrite lekitamisega ajakirjandusele, mis tegi üleöö senisest suurkujust rahva silmis ahne meretaguse peletise. Aktsiooni nõukogulikuks jätkuks oli eile Postimees-onlainis rahvameelse kirjaniku artikkel „Mõõdutundeta kuulsus“, millele lisandus veel raevukas lugejakiri. Inimene, kelle panus eesti kultuuri jaoks on hindamatu, oli nüüd rahva silmis lõplikult häbistatud.

Mulle meenus, et eelmise aasta kevadel toimus samalaadne hävitusaktsioon. Ajakirjandusele lekitati kirjanike pöördumine, kus räägiti kirjanikupalgast ja sotsiaalsetest tagatistest kirjanikele. Rahvas sattus raevu: muidusööjad tahavad maksumaksja raha raisata. Mõne päeva jooksul muutus kunagine palju lugev ja kirjandust armastav rahvas kirjanikke vihkavaks rahvaks. Seejärel sai kultuurikulutusi innukalt kärpiva erakonna kultuuriminister jälle rahulikult magada – rahvas näitas, et soovib valida just neid, kes kirjanduse peale raha ei raiska. Ma usun, et nüüd ollakse kindlad, et eelseisvatel riigikogu valimistel valitakse eelkõige erakonda, kes „Järvi-sugusele ülbikule“ hiigelhonorare ei maksa.

Ma ei oska aimatagi, kes kultuuriministeeriumis säherdusi nõukaaegseid võtteid armastab, kuid vastutus Järvi vastutustundetu mutta tallamise eest jääb erakonna kanda, kelle ridadesse seekordne kultuuriminister kuulub. Kultuuriminister ise on ju tore tädike, kes siis, kui tuju tuleb, juhatab laulupeol ühendkoore ja ootab ikka kannatamatult järjekordset Arterit, et seda õhinal kaanest kaaneni läbi lugeda. Muide, Postimehe Arter oli aastaid tagasi kultuurist asjalikult kõnelev väljaanne, kuid tänaseks on see muutunud üksnes meelelahutuslikuks lehelisandiks.

Muusikaline nädalavahetus

publikust

Kui väljas on sombuilm ning aeg ajalt puistab pilvedest midagi märga ja külma, on mõnus soojas toas lasta värvilise ekraani kaudu muusikal endasse kanduda. Näiteks jälgida Sky Artsi vahendusel Cambridge Folk Festivali ja kuulata Julie Fowlist või Seasick Steve’i, mis toob hinge midagi juba ununema kippuvat – head ja ilusat. Küllap samasuguseid tundeid kogeb festivali publikki, kes on kiilaks muutuvate pealagedega härrad ja kogukaks saanud prouad, nii nelja-viiekümnesed või vanemadki, ning muusika taktis õõtsutab end isegi üks pitsilist kleiti kandev veteranhipi. Noori inimesi ei ole näha ja lapsigi ei ole vanaemad taibanud kaasa võtta.

Felix Mendelssohn Bartholdy Gala toimub Leipzigis. Tähistatakse „Pulmamarsi“ autori sünnipäeva, kuhu on kutsutud ka Lang Lang. Kui klassikalise muusika superstaar tõuseb klaveri tagant püsti, tõuseb saalis ovatsioonidetorm. Kaamerasilm näitab publikut, kes aplodeerib silmanähtavalt muusikale, mitte kuulsale nimele ja siis tuleb lisapalaks Chopini etüüd „Tristesse“. See lihtne pala on kui lakmuspaber muusiku hinge mõõtmiseks, Lang Lang laseb igal helil kõlada lõpuni, tal on aega ja tundlikkust ning me saame näha sedagi, kuidas Gewandhaus Orkestri tšellomängija jälgib pianisti sõna otseses mõttes lummatuna.

Ma olen vahel hea meele kuulanud André Rieu seatud Šostakovitši valssi, vahetevahel on vilksatanud Sky Artsis hiiglaslike rahvamasside ees mõned veidrad esitused, kus publik Rieu juhtimisel tõstab kooris käsi nagu on tavaks spordivõistlustel või siis sedagi, kuidas nelja-aastane fraki rõivastatud neegripoiss kääksutab viiulit, mis aga paneb publiku hardusest lausa nutma. Seekord mängiti Dresteni ooperimajas pulmi, mitmesaja-euroste piletite eest istus saalis väga kirev publik, nii särgiväel, kui õhtutualettides. Mind hämmastas, kui palju seal oli noori inimesi. Rieu mängis virtuooslikult Stradivariuse viiulit. Laval valitses roosa ja helesinine. Orkestrandid paistsid lõbusad või vähemat heatujulised. Nad olid tipptasemel muusikud, kuid palgatud nalja tegema ja publikut naerutama. Kõik oli kuidagi eriti kerglane, sihilikult kitšilik. Üle igasuguse piiri lääge. Mulle tundus, et tegemist pole ooperimajaga, et see, mida ma vaatan on Oktoberfest. Publik elas labasustele tormiliselt kaasa. Noortele tundus see kõik eriti lahe olevat.

Etenduse lõpus suutis tromboonimängija hoida väljasirutatud lõua otsas trombooni peaaegu minuti. Rahvas plaksutas talle vaimustunult.

Kui palju on viimastel aegadel räägitud sellest, et naljanumbritega tuleb tuua publikut tõsist muusikat kuulama, et põnevusromaanidega saab harjutada noori lugema ja muud sellist. Mulle aga meenub, kuidas kadunud Mati Unt kurtis, et tema nooruses soovis etendus lavalt publiku sekka minna, aga tänaseks on hoopis publik ise lavale trüginud.

„Meri keset linna“ Tallinna Kunstihoone 2011

Aili Vindi olematu maal "Hommik udus"

Viimasel ajal on õige sageli nurisetud, et Kultuuripealinn 2011 sisuks on pandud need kultuurisündmused, mis nii-kui-nii aset leiaksid ja midagi uut ning huvitavat justkui neile ei lisandukski. Kui lugupeetud president Toomas Henrik Ilves toonitas, et: „ …Tallinnas peab saama merd tunda, näha ja vajadusel ka katsuda, sest see on linna omapära ja ajalugu, meie maa ja riigi omapära ja ajalugu…“ sündis Aili Vindil idee teha kunstinäitus „Meri keset linna“ mis seostuks Kultuuripealinn 2011 Tallinna Merepäevadega. See oleks nagu merepäevade kunstikultuuriline väljund Tallinna Kunstihoone näituse näol, kus meri läheb linna keskele ja peatub seal. Põnev oleks esile tuua, kuidas meie meri on kunstnikke inspireerinud ja olnud neile oluliseks aineks läbi sajandite.

Temaatilised kunstinäitused

Vanal halval nõuka-ajal oli kombeks mõnikord kultuuriministeeriumi egiidi all korralda temaatilisi kunstinäitusi. Näiteks „Au tööle“ või „Inimene ja põld“. Temaatilisi näitusi põlati, kirudes, et need piiravad loominguvabadust, aga seda kõike võeti siiski kui ebamugavat, aga hõredalt korduvat loodusnähtust ja kui töö kas või ligikaudselt mingit otsa pidi teemaga kokku puutus, eksponeeriti seda ka näitusel. Nõukogude Eestis oldi küllaltki vabameelsed, mindi mööda Moskva temaatikanõuetest ning korraldati kevad- ja sügisnäitusi, mille tarvis võis kunstnik oma soovi kohaselt ja vabalt luua.

Tänapäeval on näitused kuraatoriprojektid. Ilma kindla teemata naljalt midagi ei korraldatagi. „Räägib minuga…ei räägi“, „XL“, „Jagatud kehad“, „Mina ja teine“, „Mage maal“, „Kiri“, “Kehaturg“, „Raha“ ja palju teisi huvitavaid teemasid. Ma ei ole viimastel aastatel enam ei Kunstnike Liidu ega Maalijate Liidu näitustel esinenud. Ma ei taha XL-is raha maalida ega kehaturul jagatud kehadega tegeleda. Ma maalin seda, mis mind huvitab, mitte seda, mis kuraatorit näib erutavat.

Selle aasta Maalijate Liidu näitus on „SININE“. Sinine on vaba teema mis mahutab endasse palju enam kui vaid koloriidi küsimused, Sinine lubab pühenduda sügavamatele aja -ruumi horisontidele. See ei ole vaid värvi- keemia lõuendil. Hetketi mil sinine omandab kuju, see lakkab olemast värv. Kas see on kauge mälestus, mis viib tagasi lapsepõlve; igavikust tõusev seletamatu kurbus; toores jõud? Kõik on võimalik. Sinine võib olla ka kollane… Selline on siis kummastavalt formuleeritud juhis, kuidas näituse teemat lahti mõtestada.

Mul oli parasjagu valmimas töö, millele sai pruunikates toonides diivan maalitud. Tulemus ei rahuldanud mind ja ootamatult tabas mind mõte diivan hoopis siniseks maalida. Siis oleks see temaatiline diivan, mille saaks näitusele pakkuda. Tuli välja, et maali tervisele mõjuski sinine hästi ja maal muutus hoopis tugevamaks. Elagu kuraator! juubeldasin ma.

Ent ma ei viinud maali näitusele „SININE“. Häbi oli – kujutasin selgelt ette, kuidas kolleegid irvitavad: näed, see konjukturist on sõna otseses mõttes sinise diivani maalinud…

Väga veider, aga mul on ajapikku tekkinud hirmuäratav mulje, et nõuka-ajal oli kunstnik hoopis vabam, kui ta seda vabas Eestis on.

Eesti proosakirjanik Punasesse Raamatusse?

Essee on ilmunud: “Postimehe AK” 20.03.2010

Minu hiljaaegu ilmunud romaanis „Üüriline“ on episood, kus heal järjel, praktiline eesti mees püüab oma kirjandusele pühendunud väimeest paika panna: “Vaata, minu tuttavad küsivad vahel, mida mu väimees teeb. Ja kui ma ütlen, et ta on kirjanik, siis tuleb välja, et nad ei ole sellisest kirjanikust midagi kuulnud. Sellist kirjanikku ei ole, ütlevad nad ja kehitavad õlgu…“ Seevastu on tal keele peal valmiskujund: „Vaata, see mees, kes su sünnipäeval käis, on kirjanik. Teda näeb teleris ja kõik teavad teda. Inimene on kenasti toidetud ja muheda jutuga. Hea vaadata teist. Ja ta käis presidendi vastuvõtul. Vaata, sellistest peetakse lugu, selliste pärast pole tarvis tuttavate ees silmi maha lüüa.“

Kui teha juttu mõnest hiljuti ilmunud eesti kirjaniku raamatust, saan liigagi tihti vastuse: „Ma ei loe eesti kirjandust.“ Harva öeldakse ebalevalt, et pole jõutud veel lugeda. Mind hämmastab, et isegi mu tuttavad pole paljudest eesti kirjanikest kuulnudki.

Maailmas on välja kujunenud praktika, et rahvusriikide kodanikud eelistavad kuulata oma maa muusikat, rikastada kodusid rahvuskaaslastest kunstnike loominguga ja lugeda oma autorite raamatuid. Mul on jäänud mulje, et meil peetakse trendikaks hoopis kodumaist kirjandust halvustada ja kui küsitakse: mida loed, siis eelõige nimetatakse nagu hoobeldes mõnda võõrkeelset raamatut või võõramaist autorit.

Ma arvan, et kui lugeda aina võõrkeeltes, siis su oma keel ei saa toitu, muutub lahjaks, kängub ning näeb viimaks õige vilets ja õnnetu välja. Üksnes rahvuskeelne ilukirjandus suudab keeleliselt nälginut toita ning vaesunut rikastada.

Eelmisel aastal ilmus Eestis proosaraamatute esmatrükke 139. Sellesse hulka pole arvestatud ei reiskirjandust ega mälukirjandust, need on novellid ja romaanid, rohkem küll romaanid, sest nii novellivaest aastat pole vist enne olnudki. Kogult olid raamatud õhukesed, aga hinnad kopsakad ja tiraažid ahtakesed. Meedias pälvis neist arvustavat vastukaja ainult veerandsada.

Kui vene võimu aegu oli raamatu teekond kaupluse letile mitme inimese hinnangulise otsustuse okkaline rada, siis tänapäeval võib raamatu välja anda ükskõik kes. Mujal maailmas panustab algaja autor eelkõige tuntud kirjastusele, et tagada oma raamatule levik ning isiklik tuntus, seevastu meie tingimustes pole asjatundliku kirjastamise ja isetegevuse vahe märgatav. Keeleruum on väike, peale väheste erandite on kirjastustel turundusnipid ja suhtevõrgustik alles hoogu saamas. Paistab, et kõik raamatud asuvad letil enam vähem võrdses olukorras.

Eesti Kirjanduse Selts tegi mulle ettepaneku teha 2009. aasta proosakirjanduse ülevaade. Olen eesti kirjanduse püsilugeja – ma pean lihtsalt teadma, mis toimub minu keeleruumis, millised ideed ja ained seal liguvad ning millisel tasemel neid raamatuteks vormistatakse. Vilunud lugeja näeb raamatut lehitsedes õige pea, milline on talle veel tundmatu autori lausete kujundlikkus, informatiivsus ja rütm. Saab selgeks, kas raamat on kirjandus või see trükis esindab hoopis midagi muud. Ülevaate tegemiseks tuli lugeda nii mõndagi, mida ma muidu kätte ei võtaks. Torkas silma, et kirjutada osatakse, aga ei osata kirjutada raamatut – romaani, novellikogu. Ilukirjandus on kord juba selline ala, mida ei saa õppida nagu projekteerimist või raamatupidamist. Aga mis kõige olulisem – raamatu kirjutamist ei saa õppida kirjutades. Alles massiivne lugemine õpetab kirjutama. Looming on võrdlemine ja valikute tegemine. Kui endasse pidevalt talletada suurte kirjanike häid valikuid, siis on nende toel võimalik luua oskuslikke, vahel isegi avangardistlikke tekste.

Esimest raamatut on kirjutada üsnagi lihtne. Tavaliselt püütakse edasi anda enesevaatlust, isiklikku maailmataju ja kogemust. Seletada teistele oma maailma. Professionaalsus algab siis, kui kirjutatakse kolmandat või neljandat raamatut, kui isiklik kogemus jääb küll baasmaterjaliks, aga nüüd ehitatakse sellest midagi muud. Hoopis laiemat, üldisemat.

Mulle jäi selle aasta eesti proosakirjandusest kahvatu mulje. Viimistletud tekste leidus haruharva. Mitmel puhul ei ületanud isegi üleskiidetud raamat harrastuskirjanduse künnist. Jäi mulje, et teksti on kirjutatud hooti, kui juhtub vaba aega olema. Sugenes kõhe tunne, et tänavune tagasihoidlik proosatase võib tulevikus veelgi allapoole langeda. Proosakirjanduse latti seatakse üha madalamale. Tihtipeale kirjutavad romaane ambitsioonikad amatöörid. Tõsiselt võetavaid kirjanduskõnelusi meedias praktiliselt ei toimu. Kriitikas valitseb üldsõnalisus ja pealiskaudsus. Reklaamtekste pole enam võimalik eristada arvustustest. Turundust tundvatel kirjastustel on tänasel päeval hea šanss kirjanduspoliitilised ohjad enda kätte võtta ja kilbile seada tühisevõitu või isegi ebaõnnestunud tekste.

Eesti kirjanik saab romaani eest keskmiselt paarkümmend tuhat krooni, tal puudub ravikindlustus ja vanaduses hakkab ta saama kõige väiksemat pensioni. Mind teeb rahutuks, kuidas proosakirjutamise andega autorid – juba tuntuks saanud nimed, lakkavad ühtäkki kirjutamast, justkui kaovad kuskile. Toimub kirjanduslike ajude äravool teistele aladele ja see on paratamatu, sest andekas inimene ei saa raisata end tegevusele, mis ei too sisse raha ning mille tulemust käsitletakse harva kirjanduskõnelustes. Elevust meedias tekitavad üksnes skandaalikesed, mitte tõsiselt võetav kirjandus. Kirjutad nagu näpuga õhku. Ent romaani kirjutamine võtab kirjaniku elust vähemalt aasta. Perekonnainimene lihtsalt ei saa endale lubada kirjutamisele pühendumist. Praeguste võimaluse juures oleks Jaan Kross tõenäoliselt edukas jurist. Mul hakkab õudne, kui mõtlen, et tänases Eestis ei saaks Jaan Kross raamatuid kirjutada ja oma perekonda toita.

Aasta tagasi saadeti asjasse puutuvatele ministeeriumitele kirjad, kus juhiti tähelepanu kirjanike raskele olukorrale ja küsiti riigilt raha. Loodeti, et Eesti riik täidab oma põhiseaduslikku ülesannet – teeb kõik endast sõltuva, et tagada keele ja kultuuri säilimist läbi aegade. Arusaamatul kombel ei läkitatud neid kirju headel aegadel, hoopis saadeti laiali siis, kui riik oli kärpimispinges ja pinge oli kasvanud sõna otseses mõttes paanikaks. Kindlasti teavad vastust need, kes kirjanike liitu juhivad, aga võib arvata, et taheti enne üldkogu näidata kuivõrd agaralt tegutsetakse. Jahmatav oli kogeda, milline vihalaine tabas ühtäkki kirjanikkonda – ilmusid sapised kirjatükid, mida saatsid loendamatud kirjanikke halvustavad kommentaarid. Analüütikud kõigis erakondlikes kontorites refereerisid: valijad põlgavad kirjanikke, kirjanike soovidega ei maksa edaspidi arvestada. Maailma kõige lugevamast rahvast oli saanud kirjandust vihkav rahvas.

Eelmise aasta masendavate sündmuste aegu kirjutasin ma parajasti romaani „Üüriline“, milles soovisin kaardistada tunnustatud kirjaniku olukorda meie riigis. Mujal maailmas on sedamoodi, et kui kirjanik on teinud kord läbimurru, siis võib ta pühenduda raamatute kirjutamisele. Kuid Eestis pole see kaugeltki nii. Mind hämmastas, et kui „Üüriline“ ilmus, hakkasid kirjanikud ise sellest, kui millestki tülikast ja ebameeldivast, kõrvale hoidma. Tõmbasid sabad jalge vahele, nagu ükskord millegi eest peksa saanud koerad. Raamat puudutas valusaid probleeme, millest enam ei söandatud rääkida. Keegi noor proosakirjanik teatas, et nii halvas olukorras olevat inimest tema tuttavate seas ei leidu. Teine proosakirjanik rääkis intervjuus, et tänu kultuurkapitalile pole kirjanikel millegi üle kurta. Mind valdas hirmutav aimus, et kirjanike liidu juhtkond ei julge enam kunagi suud paotada, et kas või poole sõnaga riigimeeste südametunnistusele koputada. Äkki nad pahandavad ja hakkavad jälle kirjanikke peksma.

Aprilli alguses tuleb kokku kirjanike üldkogu. Ma mõtlen, et kirjanike olukorrale tähelepanu juhtimiseks võiks siis kirjutada õiguskantslerile avalduse. Kuid veelgi kujundlikum ja tõhusam plaan oleks eesti proosakirjanik kanda Punasesse Raamatusse. Sellisel juhul peab riik tingimata hoolitsema, et ohustatud liik välja ei sureks.

Kirjandussaated televisioonis

teateid tegelikkusest

Kui vahetus sajand, kadus teleekraanilt mõne aja pärast kirjandussaade. Ma ei mäleta, millisel põhjendusel, aga küllap see pidi tookord olema ajutine kadumine. Umbes samal ajal lakkas raadios saade, kus räägiti hiljuti ilmunud eesti autorite raamatutest. Varem oli alatasa juttu kirjandust tutvustavate meediaformaatide hädavajalikkusest, aga viimasel ajal ei näi see enam kellelegi korda minevat. Kuigi on lugemisaasta.

Seevastu ollakse ääretult uhked Potjomkini külana üles seatud luuleminutite üle. Päevast päeva pärast spordisaadet loeb keegi veidravõitu dekoratsioonide taustal luulet. Minuti, paar minutit. Isegi luulekogemusega vaataja ei jõua ega suuda kuuldud teksti süveneda, liiatigi iga poeet ei pruugi olla deklamaator. See imelik saade on kestnud üle aasta, muutunud tüütuks nähtuseks nagu reklaam, pealesunnitud visiooniks, mille kestel võib väljakäiku või külmkapi juurde minna. Selline korduv etendus ei too vaatajat luule juurde, pigem peletab eemale, rahulduse saavad ehk poeedid, kui mõni tuttav ütleb, tead, ma nägin sind eile teleris.

Kirjandussaade nii televisioonis kui ka raadios peaks olema elav vestlus, mille käigus esitatakse erinevaid seisukohti, minnakse kaasakiskuvalt vaidlema ja nii tehakse selle või teise teose väärtused vaatajale-kuulajale mõistetavaks. Raamatute üle võiksid mõtteid vahetada eesti kirjandust lugevad erineva taustaga atraktiivsed esinejad. Peaksid olema lühiintervjuud kirjanikega. Ülevaated kirjandussündmustest. Saate teeksid vaadatavaks vaimukad vastasseisud ja terav intriig, mis paneks inimesi nii eesti kirjanduse kui ka raamatute vastu elavat huvi tundma.

Raamatutest räägitakse tänasel päeval justkui mokaotsast saates OP, kus teost vaadeldakse ilutseva steriilsusega, mis ei ärgita vaatajahuvi ega vangista tähelepanu. Nii pakutakse müügiks tarbetuid nipsasju, mitte kultuuri, aga eks postmodernsel ajal puuduvad piirid vaimse ja kaubalisegi vahel.

Ja keegi ei räägi enam spetsiaalsetest kirjandussaadetest, ja miks peakski keegi ahistama ERR-i juhtkonda kirjanike soovidega, kui kirjanike pealikul puudub selleks vähemgi huvi, sest nagu teada, saab ta ju korraliku sissetuleku olemasoleva OP saate juhtimise eest.

Aastapäevakontsert Vanemuises 2010

õudusunenägu

Kujutage ette, et saalis istub pidulikus meeleolus, pidulikult riides riigi eliit ja teatrilaval laiub kaunis metsaalune, kus leinariides lapsed varitsevad juurteta puude all, siis  lapsed  põgenevad justkui hirmunult, kuid kõikuvate tüvedega puude vahele jäävad hajusalt liikuma kolm frakkides meeskodanikku, kes hakkavad idiootseid tekste suust välja ajama. Korraga on laval lõvi – täpipealt säherdune, kes tavaliselt spordivõistlustel kooserdab või kaubahallis lapsi hirmutab. Arusaamatu leinameeleolu kestab, lõvi töllerdab, jätkuvalt karjutakse primitiivseid tekste; elevust toob saali mustanahaline pillimees ja saal läheb eriti leili, kui balalaikavirtuoos  meie eliidile nõudliku muusika asemel tsirkusevigureid näitab, ja eesti eliit aplodeerib maruliselt, kui pillimees oma etteaste Vene impeeriumi tunnusmeloodia: suur ja lai on maa, mis on mu kodu, helide saatel lõpetab…

Seda palagani vaadates oli mul piinlik tunne, samasugune kui mõni tund hiljem spordireporteri suust repliiki kuuldes: ütle mulle mingi teine spordiala, kus meie sportlased saavad USA meestega nagu võrdne võrdsetega rinda pista… mispeale teine mees kohmas, et võistlus käib siiski viimaste kohtade peale.

Eriti piinlik oli kuulda, kuidas seda Vanemuises etendatut ülistati. Ideed võisid olla ju head, aga ideed põrmustuvad, kui neid ei suudeta professionaalselt esitada. Säherdune primitiivne etendus oleks võimalik, kui seda lavastatakse vaimupuudega inimeste jaoks või kui tegijad oleksid kogu prooviperioodi silmini täis. Kainele pilgule oleks ikka selgunud, et asi on kole … Või ehk olemegi niikaugel, et keegi ei julge enam kellelegi midagi öelda. Parem vait olla, edasi teenida ja honorar tasku pista.

Kui mõnda aega tagasi oli neil etendustel tegemist topeldatusega – rahvusluse eneseirooniaga – , siis seekordne etendus jäi siiraks: tegemist oli ausa ja võimetekohase (ebaprofessionaalse) eneseväljendusega, mis viimasel ajal paistab meil nii kultuuris kui ka spordis üha süvenevat.

Blue-Collar Blues kuraator Anders Härm

Wannabe‘de foorum

Härm on tähendanud, et selle näituse idee sündis juba paar aastat tagasi, aga kui üht-teist meenutada, siis Mark Wallinger sai just 2007 aastal töötlemata tegelikkust esitava täispoliitilise projekti eest Turner Prize’i. Niisiis: töötlemata tegelikkus, sotsiaalne probleem ja kuraatoriks trenditaibu Anders Härm.

Kui Kunstihoone trepist üles minna, siis seisame silmast silma justkui riigitelevisiooni saatega „Foorum“, kus räägitakse Probleemist. Igavalt, pealiskaudselt, mitte kedagi kaasa mõtlema kutsuvalt. Suure saali seinu katavad lugematud tuimad fotod inimestest, kes on kaamera poole seljaga ja lisaks veel üsnagi tobe, aga tähenduslikkust taotlev fotokompositsioon sõrestikust ja toolidest. Saali suurejoonelist tühjust rikub halvasti paigutatud ebameeldiv installatsioon neljast toolist ja neljast telerist. Pimedas videoboksis saab jälgida majanduspoliitilise teksti saatel stripparit  (kaua  võib ühe kaunis hea idee tüütult mõjuvaid variante juurde tekitada!) Siis vahesaal värviliste fotodega, mille tähenduslikkusest on võimatu aru saada, kui inglise keele oskus puudub. Siis võõrtööline nagu jupike uudistesaatest ja kuulsad(!) pliiatsiteritamise variandid (vähemalt teostus ehk videopilt on kunstisaali kohta harvanähtavalt kvaliteetne). Ja lõpetuseks „Suur sotsiaalne projekt“ mis miskipärast ei tööta, ei sisuliselt ega tehniliselt, ja üleüldse oli heli kuulda näitusel leiduvatest kõrvaklappidest ainult paarist ja lisaks kõigele oli üks projektsioon seinale lootusetult hangunud.

Kui kaasaegne kunst oli üheksakümnendate keskpaiku kunsti piire nihutanud lõpmatuseni ja hakkas ilmutama ränki kriisi tunnuseid, leiti üles „kanaarilinnu teooria“, mis peaks tähendama, et kunst ongi see kanaarilind, mis hoiatab ühiskonda sotsiaalse või poliitilise ohu eest. See manipulatsioon andiski rohelise tee järjekordsele wannabe’de armaadale, kel polnud kunstiannet, ega esteetilist kogemust, kes aga kunsti sildi all provotseerisid ambitsioonikalt ükskõik kus ja ükskõik mida. Härmi kureeritud näitus on justkui andetute wannabe’de foorum, mis vaatajas ei ärata ei emotsioone ega mõtteid. Näituse lausigavus ja mõtteloidus tekitavad aga hirmutava ebamugavustunde, samasuguse nagu „Eesti Päevalehes“ ilmunud kriitilisele retsensioonile järgnenud Anders Härmi kommentaar, mis päädis kahemõtteliselt julma sooviga Ants Juskele: Head lõppu!

Üksiku kodusistuja kavakindel vägistamine.

ETV hittsaade

On laupäevane õhtu. Tuhanded silmapaarid on nagu liimitud värvilise ekraani külge, toad lausa hiirvaiksed, et ainuski sõna kaduma ei läheks… silmad muutuvad märjaks, juba veerevad esimesed pisarad, kostab nuuksatusigi ning siis nad kõik nutavadki lahinal. Tegijad on uhked, lausa juubeldavad: milline saavutus, isegi Võsapets pole osanud nii suurt arvu vaatajaid teleri ette aheldada! Ainult „Selgeltnägijad“ vajavad ületamist ja siis on kogu rahva südamed laupäevasteks õhtuteks meile võidetud!

Veider küll, kui keegi prooviks kokku panna saate „Sind otsides“ elementidega novelli või isegi romaani, siis ületaks see igati hea maitse või kirjanduslikkuse piiri. See oleks lihtsalt rõve haltuura. Aga telesaade võib endale lubada kavakindlat ja süsteemselt kokku monteeritud sentimentaalset lugu, mis liigagi palju sarnaneb üksiku kodusistuja psüühilise vägistamisega. Inimene tahtis pärast väsitavat töönädalat puhata, tal polnud vähematki kavatsust nutta, aga siis tulid teleinimesed, anastasid psüühilise ruumi ja tegid inimesega, mida  n e m a d  tahtsid.

SEX&LUCIA 2001

hea kino

Tõepoolest, Julio Medemi film oli nii pildiliselt kui ka loo jutustamise poolest sõna otseses mõttes kino. Vaatasin seda vana (ikkagi 2001) filmi peamiselt Paz Vega tõttu, kes jättis üllatuslikult tugeva mulje õigete mõtete filmis „10 Items or Less” (2006). Ega Paz Vega Luciana eriti ei hiilanud, kuid mind köitis filmi struktuur, mis püüdis kirjutamise olemust nähtavaks muuta. Umbes sama asjaga tegelesin oma romaanis „Üüriline“, kuid Julio Medem läks kaugemale – muutis loomingu tegelikkuseks ja lasi seejärel loomingul topeldatuna mõjutada tegelikkust. Tulemuseks oli küllaltki mõjuv vaatemäng, kus tegelikkus märkamatult haihtus ja kujutelm sai paiguti reaalsusest reaalsemaks.