You are currently browsing the Raamatutest category.
Posted 2 years, 5 months ago at 10:15 am. 1 comment
Hea romaan, mööndustega
Veidi rabedavõitu algusega. Erinevad tegelasliinid ei suuda tükk aega romaanimasinat õieti käima panna, kuid siis võtab tekst ühtäkki hääled sisse ning asub rikkalikku lugemisnaudingut pakkuma. Haaravad ja valusad, mõtlemapanevad ja hinge puudutavad episoodid vahelduvad värvikate kirjelduste ning kummaliste ideedega. NB! 163. leheküljel on vapustav detail, kus Nietzsche lause järel lastakse kellelgi purskkaevus tantsida. „Hetk“ on lihtne, aga samal ajal sügav suhtelugu, kus ei puudu jõuline metafüüsiline tasand. Eriti kaunis on romaani lõpp, kus peategelane silmitseb helget fotot, millel on kujutatud teda ja naist, kellega ta ühel halval hetkel hakkas teineteisest mööda elama.
Kuid siis tuleb veel kolm üsnagi konjunktuurset ja selle romaani jaoks ülearust peatükki – Pronksiöö ja Aljona (Kristina Norman?), vanaisa lugu ja ämmaemandaks hakanud kunstnik, kes pidi laulva nukukese Stevie Nicksi moodi olema, kuid kes romaani jooksul vaatamata pingutustele armsaks ei saanudki.
Huvitav, kas neid ülearuseid peatükke tingis kellelegi meeldida tahtmine? Või kartus, et ilma tõsiseid teemasid puudutamata ei panda sind tähele? Minusugune ei mõista, kust tuleb see noorte meeste konjunktuuri ihalus. Kui Jarek Kasar räppis(???!) „Minu inimesi“, siis ma ei saanud lahti kujutelmast, et viiskümmend aastat tagasi oleks ta Eesti NSV aastapäeval samalaadse (siis küll kompartei juhte vaimustava) etteaste teinud .
Posted 2 years, 5 months ago at 8:53 am. 1 comment
ilukirjandus
Minu meelest on romaanivõistluse eesmärgiks uute annete avastamine, kuigi samal ajal saab võistlus avada andeka autor jaoks ka kirjandusmaailma ukse. Kui meenutada viimaste võistluste tähelepanu väärivaid andeid, siis tuleks nimetada Olle Lauli ja Peeter Helmet ning loomulikult ka Milvi Martina Piiri. Kui Olli Lauli juures on väljapaistev tema oskus teksti sõna otseses mõttes nähtavaks muuta, siis Milvi Martina Piir suudab eriti kaunist, lausa prerafaeliitlikku teksti luua.
Kui hakkasin „Liblikaid janus“ lugema, siis kangastus mällu eelkõige Baturin ja siis veidi häirivalt Rein Raua „Vend“. Märksa hiljem näis, et Piir miskipärast matkib või isegi parodeerib mõlema autori vigasid. Kuid kõigele vaatamata oli tekst ühtepuhku vaimustav. Lause täpne, sisukas ja kujundlik. Kui rääkida ilukirjandusest, siis „Liblikad janus“ on väga võimsa ande ilmutuslikult kaunis raamat, kuigi samal ajal head või terviklikku kirjandusteost polnud sealt leida. Erinevate lugude romaanilikku sünergiat ei tekkinud. Tegevusliinide ilma pausita üksteise otsa lükkimine kaotas katkestuse jõu ja mõju, ning tekkis rumal mulje, et autor segab ilma nähtava põhjuseta vett.
Raamatu läbi lugenud, ei saanud ma lahti heitlikust muljest, et autor oli vabadel õhtutundidel heegeldanud teksti pikka aega, andmata lõpuks endale aru, miks see töö üleüldse oli kord ette võetud.
Ma loodan, et Milvi Martina Piir on siiski alles lihvimata vääriskivi.
Posted 2 years, 5 months ago at 11:35 am. Add a comment
Huvipakkuv
Raamat on 2008 aasta „Booker“, ja on suurepärane, et maineka auhinnaga pärjatuid teoste tõlkeid on meil võimalik osta kodumaistest raamatupoodidest. „Valge Tiiger“ pajatab Indiast, eelkõige julmast ebaõiglusest, mis sealsele inimesele osaks saab. Kohe esimestest lehekülgedest hakkab kummitama Mihkel Muti FIE Rui, tegelikult on kogu loo irooniline jutustamiselaad mihkelmutilik, kuigi Adiga ei taha sepitseda olukordi ja tegelasi lauskoomilisteks hüperboolideks. Või teeb ta seda siiski? Mine sa seda Indiat tea. Mulle paistab, et „Valges Tiigris“ on tegemist pigemini valusa irooniaga. Romaan on kirjutatud selgelt ja lihtsalt, ühesuguse koodiga ja ühesel tasandil. Kui Sorokini skandaalses „Opritšniku päevas“, hakkas üheplaanilisus häirima ja viimaks valmistas pettumuse, siis „Valge Tiiger“ oli, mis ta oli. Eks mõlemad kõnealused raamatud on kvintessentsid moraalitusele, mis aga Adiga puhul jääb ulguma üsna leninlikult – et õnnelikuks saada, tuleb sul rikkur maha lüüa, tema raha endale võtta ja seejärel tegutseda samasuguse nurjatu malli järgi nagu tema sulle ette näitas.
Posted 2 years, 6 months ago at 9:15 am. Add a comment
Lugemisnauding
„…inimene on surnuid hoidev loom…“ on Unamuno kusagil öelnud.
Miguel de Unamunoga sain ma tuttavaks kuuekümnendatel, kui noppisin välja lääne mõtlejate tsitaate mõningatest kodanlikke filosoofe mustavatest nõukogulikest traktaatidest. Tol ajal oli see ainus võimalus millestki midagi teada saada.
„Udu“ (Niebla) avaldati esmakordselt aastal 1914. Tänasel päeval, ligikaudu saja aasta pärast, on meil võimalik Unamuno romaani (nivolat) nautida postmodernse mõtlemise kontekstis ja samas kontekstis sellest ka vaimustuda. Aeg annab Unamuno tekstile silmanähtavalt uue, kõrgema kullaprooviga kvaliteedi ja kohati on see vapustav.
„Udu“ on romaan, mida tuleb maitsta nagu tundmatut jooki – esmalt ettevaatlikult nuusutada, siis proovida keeleotsaga… oma osas aitavad romaaniga tuttavaks saamisele kaasa Risko Pulleritsu saatesõnad, ning autori proloog lubab seejärel lugejal juba esimese suurema lonksu neelata.
Alles siis, kui taipate, et seda raamatut tuleks lugeda mingis kindlas võtmes, saab kirjanduslikku pidu pidada: hõrgud ja täpsed kujundlikud laused, mängud mõistete ja mõtetega, iroonia, mis kaasatundmiseks moondatud või siis topeldamine, mis naiivseks puhtsüdamlikkuseks maskeeritud.
„Ja selge see, et kui on olemas teine maailm, siis ei ole olemas siinset…“ tähendab Unamuno oma romaanis „Udu“
Posted 2 years, 7 months ago at 10:41 am. Add a comment
Mõnus raamat
Ega üks korralik raamat ei peagi olema telliskivi. Väike, hästi läbikomponeeritud tekst võib lugejat kõnetada hoopis mõjusamalt kui mõni jõgiromaan.
Kalev Kesküla miniatuurida saavad alguse sõnast või faktist, mis võivad pärineda tänapäevast, ajaloost või mõnest kaugest Euroopa paigast, kuid tekst kinnistab selle kindlalt Eestimaise elu külge.
On huumorit ja irooniat. Lause on selge ja täpne. Pole raisatud liigseid sõnu, et oma mõtteid väljendada.
Ega midagi, head inimesed, lugege moodsaid klassikuid ja püsige armastuse formaadis, sest Käsmus heliseb vaikus…
Posted 2 years, 7 months ago at 10:15 am. 1 comment
Masendav
Tundub, et meie riigis tõstab vaikselt pead terrorismile lähenev esimese hea elu põlvkonna vasakpoolsus. Midagi sarnast, mis sõjajärgsetel kuuekümnendatel päädis Mao ja Pol Pothi ideedega, või midagi Baader Meinhofiga samast, või hoopis on tegu eelmänguga Antonioni Zabriskie Pointi lõppkaadritele.
Birk Rohelennu raamatus ei ole midagi meelt rõõmsaks tegevat või südant soendavat. Peategelane vihkab ja põlgab valimatult kõike, see pole Õnnepalu julgusetu minakesksus ega Kenderlik kenitlev mina. See mina kahetseb, et temast ei saanud enesetaputerroristi või vähemalt koolitulistajat. Viimaks ta nakatab oma kodumaja seenega, mis peaks elanikele pikapeale piinarikast surma tooma ja on see üle eriti uhke.
On olemas hästi kirjutatud halbu raamatuid. Kuid see raamat on viletsalt kirjutatud. Kohati peab teksti lugema, kui halba tõlget – pingutama, et lausest aru saada. Kõik on vähemal või suuremal määral stereotüüpne, ei pinge langust, ei tõusu, kõik üks ühtlane vihkamine ja panemine.
Käisin autori kodulehel ja nägin, et ta kogenud, lausa kutseline võistluskirjanik. Seal oli üleval ka Rohelennu autorifilm, kus keegi lööb kellegi lihakirvega maha, sama mees süütab lõpuks kõik põlema. Pealtnäha nagu mõrvadeks polekski erilist põhjust. Või autori arvates ei peagi olema?…
Posted 2 years, 7 months ago at 9:06 am. Add a comment
Huvitav lugemine
Kunagi kahe silma vahele jäänud, nüüd kätte võetud. Kummaline, kuidas mõned suurvaimud ei oska iseendast haaravalt kirjutada. Proosa on proosa on proosa. Aga vaimustavaid kujundeid leidub selles tekstis, nagu kullateri liivas, või tuhas. Tuhas ikka, sest mis see Saarikoski elu muud oli, kui tulevaste aegade tuhastamine. Enne Eino Leino, siis Saarikoski, siis meie Ott Arder oma murumütsi ja nüüd juba mõnda aega teispoolsuses oleva andega.
Saarikoski vasakpoolsus hakkab alles nüüd nõukaaegsetele meiesugustele kohale jõudma. Kui ikka ise koged turumajanduslikku ebavõrdsust, siis tahaksid, et saaksid maailma muuta.
Mida lähemale surmale, seda vähem Saarikoski varjab oma viinaviga ja muutub tekstis avameelsemaks. Alkohooliku elu on keeruline ja raske. Kuid mõnes mõttes on see kõigil maailma alkohoolikutel ühesugune. Ei mingit olulist vahet.
Panin raamatu kinni ja võtsin riiulist soomekeelse „Odysseuse“. See Saarikoski tehtud James Joyce suurepärane tõlge on olnud kunagi pikka aega mu öökapiraamatuks.
Posted 2 years, 7 months ago at 9:01 am. Add a comment
Väga kehvalt kirjutatud raamat
Ideed, et ühel päeval meil ei ole elektrit, on suhteliselt palju kasutatud, aga seda tehakse läbimõeldult, vähemalt nii usutavalt, et elektrita oleku tagajärgi võiks ilma muigamata lugeda. Väljamõeldist tuleb kirjanduses esitada ikka nii, et seal midagi õhku rippuma ei jääks ja tekst annaks vastuse lugeja pähe hüppavatele küsimustele.
Alates raamatu esimestest lehekülgedest vaatab vastu rämpsdialoog, kus püütakse keelelist risu kasutades mingisugust rahvakeelt aretada. Ja selles keeles hakkabki pihta rohke tegeliku loo jaoks ebaoluliste tegevuste ja asjade ja muu kirjeldamine. Ent siiski väärib see raamat ära märkimist, sest niivõrd nõmelabast seks-stseeni nagu selles tekstis, pole ma varemalt veel kodumaises kirjanduses kohanud.
Väärt raamatute lugemine, neist õpivõimelisena õppimine, võib heal juhul anda võimaluse inimesel oma mõtteid ja ideid väljendada kunstivormis, mida nimetatakse kirjanduseks. Aga kui ikka kirjanduslikku lastetuba ei ole, siis on väga raske heasse seltskonda jõuda ja seltskonnalt oma käitumisele heakskiitu nõuda.
