You are currently browsing the Ühiskonnast category.
Posted 1 year, 5 months ago at 7:28 am. Add a comment
valimiste-eelne kultuuriminister
Nõukogude Liidus oli kombeks inimesi hävitada. Stalini aegadel otse füüsiliselt, hiljem muututi leebemateks ja vastaliste (samuti emigreerunud muusikute!) nimi tallati sügavale porri, kusjuures tavaliselt võtsid tööliste ja talupoegade esindajad vihaselt sõna ning rääkisid, millise jälgi tegelasega meil tegemist on. Seegi kord – kuid Eesti Vabariigis – algas Neeme Järvi hävitusaktsioon palganumbrite lekitamisega ajakirjandusele, mis tegi üleöö senisest suurkujust rahva silmis ahne meretaguse peletise. Aktsiooni nõukogulikuks jätkuks oli eile Postimees-onlainis rahvameelse kirjaniku artikkel „Mõõdutundeta kuulsus“, millele lisandus veel raevukas lugejakiri. Inimene, kelle panus eesti kultuuri jaoks on hindamatu, oli nüüd rahva silmis lõplikult häbistatud.
Mulle meenus, et eelmise aasta kevadel toimus samalaadne hävitusaktsioon. Ajakirjandusele lekitati kirjanike pöördumine, kus räägiti kirjanikupalgast ja sotsiaalsetest tagatistest kirjanikele. Rahvas sattus raevu: muidusööjad tahavad maksumaksja raha raisata. Mõne päeva jooksul muutus kunagine palju lugev ja kirjandust armastav rahvas kirjanikke vihkavaks rahvaks. Seejärel sai kultuurikulutusi innukalt kärpiva erakonna kultuuriminister jälle rahulikult magada – rahvas näitas, et soovib valida just neid, kes kirjanduse peale raha ei raiska. Ma usun, et nüüd ollakse kindlad, et eelseisvatel riigikogu valimistel valitakse eelkõige erakonda, kes „Järvi-sugusele ülbikule“ hiigelhonorare ei maksa.
Ma ei oska aimatagi, kes kultuuriministeeriumis säherdusi nõukaaegseid võtteid armastab, kuid vastutus Järvi vastutustundetu mutta tallamise eest jääb erakonna kanda, kelle ridadesse seekordne kultuuriminister kuulub. Kultuuriminister ise on ju tore tädike, kes siis, kui tuju tuleb, juhatab laulupeol ühendkoore ja ootab ikka kannatamatult järjekordset Arterit, et seda õhinal kaanest kaaneni läbi lugeda. Muide, Postimehe Arter oli aastaid tagasi kultuurist asjalikult kõnelev väljaanne, kuid tänaseks on see muutunud üksnes meelelahutuslikuks lehelisandiks.
Posted 2 years, 6 months ago at 10:02 am. Add a comment
Poliitikateater
Juba pikka aega on köitnud vaatemänguhuviliste meeli sotside sepitsetud postmodern etendus, mida võiks pealkirjastada „Püha Jüri võitlus Rohelise Koletisega“. Ent üsna veidrana tundub see, et käesolevas lavastuses aimame keskerakondliku režissööri domineerivat kätt, mis suudab etenduse käigus sundida tegelasi end tundmatuseni muutma ning kohati isegi mõistusevastast sebimist ohjatakse plaanikohase lõpplahenduseni. Pinget kruvitakse meisterlikult üles kuni viimase hetkeni – publik peab mitu tundi ootama, enne, kui lõpplahendus (ametikohad) avalikustatakse.
Esimesel hetkel tundub, sellega ongi etendus läbi saanud. Aplaus näib olevat ebaõiglaselt hõre, kuigi asjatundlikud kriitikud tunnustavad lavastust ja eelkõige ülistavad lavastajat, hõisates: see on eesti poliitikas uus tase! Kadetsejad küll vihjavad, et lavastaja oli endale kalli raha eest palganud kogenud assistente, kes erakordse vilumusega suutsid kõigest kümnekonna päevaga lagastada sotsiaaldemokraatide ausameelse näo. Nurjata sotside arvatava ühinemise rahvaerakonna edumeelsema osaga. Diskrediteerida rida seni austust pälvinud poliitikuid ja lõpetuseks muuta isegi etenduse pealkirja, kus sõna „võitlus“ asendatakse ilkumist esile kutsuva „kodustamise“ või „taltsutamisega“.
Nüüd on Püha Jüri alandatud ja põrmu tallatud. Kuid kas see ongi kõik? Äkki leiduks veel põnevaid võimalusi, eriti sellisel juhul, kui Rohelisel Koletise kollektiivsel südamel on endistest aegadest midagi kripeldamas? Kui lehitseda lindiskandaali järgset raamatut „Valguses ja varjus“ (1995), siis tundub, et seal üritatakse Jüri Pihli isikut kõikepidi pilbastada, aga nähtavate tulemusteta. Teatavasti on Eesti ühiskonnal igasuguse kompra suhtes kasvanud ninasarviku moodi paks nahk. Paiska pori, palju paiskad, aga mehed teevad kustumatu innuga karjääri edasi.
Ent. Sellel nädalal peaks Tallinna linna volikogu kinnitama abilinnapea kandidaadid. Mis siis saab, kui keegi volikogust teeb ettepaneku hääletada mitte nimekirja, vaid igat üht eraldi? Muide, volikogu keskfraktsiooni liikmetest ¾ ei ole eesti nimedega. Fraktsiooni koosolekul tutvustatakse neile arusaadavas keeles kandidaate, sealhulgas kunagist pronksiöö siseministrit, aga toonitatakse seejuures – nagu kunagi Euroopa Liitu astumise puhul –, et igaüks võiks täna oma südametunnistuse järgi hääletada.
Posted 2 years, 6 months ago at 5:31 am. Add a comment
Värner Lootsmann on vist ainus eesti poliitik, kelle susserdamiste avalikustamiseks on loodud kodulehekülg, kuigi seda vaatama minna ma ei soovita, sest leht on nakatatud. Paistab, et järjekordne susserdamine!
Pikaajalisel haiguslehel olemise äraproovitud nipp seekord ei töötanud ja viimaks ometi tehti Värner ametist lahti, mispeale Edgar pröökas, et jälle pandi Keskile ära ja tubli mees jäi poliitika rataste vahele. Tore, et Isake-Savisaar ei lase mitte kunagi omadele liiga teha! Muide, tähelepanu vääriks tõsiasi, et just need Rahvaliidu liikmed, kel on susserdamistega pahandusi olnud, olid kohe hea meelega nõus Keskiga liituma…
Maavanem polegi nii tähtsusetu mees nagu esimesel pilgul paistab, tema õlul on kontroll omavalitsuste üle, et need ei ehitaks halbu ja seadusevastaseid ehitisi, või ei laenaks ennast lõhki. Kohe meenub, et kui Lootsmann oleks õigel ajal „ei“ öelnud, siis oleks meil „Karla katedraal“ alles jäänud.
Aga ei jäänud. Ja kui kõik oleks Lootsmanni teha, siis laiuks praegu Mustamäe pervel maantee ja nõlvak oleks „teatud inimeste“ maju täis tikitud.
Posted 2 years, 7 months ago at 9:10 am. Add a comment
Ja kõik läheb jälle nii nagu varasematel aegadel. Pensionäridele 1000 krooni raha, lasnamäelastele Moskva-visiit ja rahvuslikku vastandamist õhutavad loosungid, ning minu kodulinnas käivad asjad just nii nagu keskerakondlik kildkond heaks peab. Ja ega keskerakonna valijad ei oska ealeski märgata seda, et sellel kildkonnal on iga liigutus kindla suunitlusega – võimu säilitamine, võimu kindlustamine.
Noh, ja mis siis… kas keegi teine ajaks linna asju paremini?
Aga mõned asjad on arusaamatud ja ajavad närvi. Kas pensionäridele raha lubamine ei ole sõna otseses mõttes häälte ostmine? Kuidas on võimalik, et altkäemaksu süüdistusega linnaametnik istub hea hulk aega vanglas ja niipea kui ta vabaneb, siis asub ta linnaametnikuna jälle tööle… kui kriminaalasja aegumise tõttu karistuseta jäetud abilinnapeast tehakse kangelane… jms
Ma mõtlen, et kui paar päeva enne valimisi tuleks välja, et keskerakondlik linnavalitsus on suure summa vene kiriku rahadest kulutanud valimispropagandaks… ja kui selguks, et südametu linnavalitsus kavandab Lasnamäe korteritele omandimaksu… või siis, kui reformikad lubaksid vanuritele 3000 krooni toetust ja IRL maksaks poole küttearvest lasnamäelastele peo peale… kas ka siis läheks valimistel nagu varematel aegadel?
Läheks, läheks, sest nii paljudel on südames salvestunud populistlik hooliv isakuju, mida sealt ei aja välja ei hea ega halvaga. See on seal ja nii jääb.
