KIRJANIK
TOOMAS VINT

12 ROMAANI ja 12 novellikogu

 Ilukirjaniku ülesanne on panna unistused, fantaasiad, kujutelmad, mälestused ja tegelik elu sellistesse lausetesse, mis annaksid võimalikult täpselt ja samal ajal värvikalt edasi kõike, mis toimub inimese teadvuses. Kirjandus on lausete ehitamise kunst.

Toomas Vint

Toomas Vint tuli kirjandusse seitsmekümnendatel novellistina. Sageli käsitletakse teda koos Vahingu ja Saluriga, kuigi nende kolme loomingus erilisi ühisjooni ei leidu. Neist iga mees elab oma isiklikus maailmas.

Vindi varasemat loomingut iseloomustavad märksõnad: mäng, irreaalse põimumine reaalsega, üksildus, vastuolulised hingeseisundid, erootika. Iroonia seguneb enesestmõistetavusega lüürika ja tundelisusega.

Aastatel 1987 – 1994 kirjutas Vint mõned üksikud novellid, võib arvata, et ta elas sisse uude paradigmasse.

1995 – 2005 viljakas periood, igal aastal ilmub raamat. Romaanides hakkab tööle postmodernistlik võttestik – „uus aeg annab uued tööriistad”, miks neid siis mitte kasutada. Romaan „Kojamehe naine” šokeerib publikut seksuaalse avameesusega, „Lõppemata maastik” prototüüpidega.

Ambitsioonikas Helger Tepneri triloogia („Kojamehe naine“ „Topeltvalguses“ „Mäluauguga naine“) püüab tabada olulist, mis kuuekümnendatest tänase päevani eesti inimese hinges toimus. Iga raamat pakub ajastule sobiva metafoori.

Oma romaanides vaatleb Vint tegelasi valdavalt lühikese ajavahemiku vältel, kus pöördutakse alatasa meenutustesse, otsekui püüdes leida käesoleval hetkel toimuvale põhjendust minevikust. Oma raamatutes otsib Vint lõputult vastust küsimusele, mis on siin maailmas tegelik ja mis näiline.