Toomas Vint

Temaatilised kunstinäitused

Vanal halval nõuka-ajal oli kombeks mõnikord kultuuriministeeriumi egiidi all korralda temaatilisi kunstinäitusi. Näiteks „Au tööle“ või „Inimene ja põld“. Temaatilisi näitusi põlati, kirudes, et need piiravad loominguvabadust, aga seda kõike võeti siiski kui ebamugavat, aga hõredalt korduvat loodusnähtust ja kui töö kas või ligikaudselt mingit otsa pidi teemaga kokku puutus, eksponeeriti seda ka näitusel. Nõukogude Eestis oldi küllaltki vabameelsed, mindi mööda Moskva temaatikanõuetest ning korraldati kevad- ja sügisnäitusi, mille tarvis võis kunstnik oma soovi kohaselt ja vabalt luua.

Tänapäeval on näitused kuraatoriprojektid. Ilma kindla teemata naljalt midagi ei korraldatagi. „Räägib minuga…ei räägi“, „XL“, „Jagatud kehad“, „Mina ja teine“, „Mage maal“, „Kiri“, “Kehaturg“, „Raha“ ja palju teisi huvitavaid teemasid. Ma ei ole viimastel aastatel enam ei Kunstnike Liidu ega Maalijate Liidu näitustel esinenud. Ma ei taha XL-is raha maalida ega kehaturul jagatud kehadega tegeleda. Ma maalin seda, mis mind huvitab, mitte seda, mis kuraatorit näib erutavat.

Selle aasta Maalijate Liidu näitus on „SININE“. Sinine on vaba teema mis mahutab endasse palju enam kui vaid koloriidi küsimused, Sinine lubab pühenduda sügavamatele aja -ruumi horisontidele. See ei ole vaid värvi- keemia lõuendil. Hetketi mil sinine omandab kuju, see lakkab olemast värv. Kas see on kauge mälestus, mis viib tagasi lapsepõlve; igavikust tõusev seletamatu kurbus; toores jõud? Kõik on võimalik. Sinine võib olla ka kollane… Selline on siis kummastavalt formuleeritud juhis, kuidas näituse teemat lahti mõtestada.

Mul oli parasjagu valmimas töö, millele sai pruunikates toonides diivan maalitud. Tulemus ei rahuldanud mind ja ootamatult tabas mind mõte diivan hoopis siniseks maalida. Siis oleks see temaatiline diivan, mille saaks näitusele pakkuda. Tuli välja, et maali tervisele mõjuski sinine hästi ja maal muutus hoopis tugevamaks. Elagu kuraator! juubeldasin ma.

Ent ma ei viinud maali näitusele „SININE“. Häbi oli – kujutasin selgelt ette, kuidas kolleegid irvitavad: näed, see konjukturist on sõna otseses mõttes sinise diivani maalinud…

Väga veider, aga mul on ajapikku tekkinud hirmuäratav mulje, et nõuka-ajal oli kunstnik hoopis vabam, kui ta seda vabas Eestis on.

Andrei Ivanov „Minu taani onuke“ eesti keeles 2010

eneseiroonia

Meie lugejat on selle aasta algus rõõmustanud kahe tugeva eestivene autori raamatutõlkega. P. I. Filimonov on kirjutanud naljakasnukra, sügavuti eksistentsiaalsete probleemidega tegeleva raamatu „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“. Autorile ei lähe eriti korda, mis sünnib argireaalsuses ja raamatus kajab vastu väga kummalises helistikus vene hing. Seevastu hoopis testlaadset kirjandust kirjutav Andrei Ivanov on küünte ja hammastega meid ümbritsevas reaalsuses kinni.

„Loomingu raamatukogus“ ilmunud „Minu taani onuke“ sisaldab kahte jutustust, mis on küll vene kirjanduse puhul tavaline žanr, kuid eesti novellitruuduse kõrval harva esinev nähtus. Aineks on elu Pääsküla raba äärses tänavas, Taani immigratsioonilaagris või hipikoloonias. Meetodiks on eneseiroonia. Põnev on lugeda, kuidas Taani kodakondsust ja hüvesid taotlev immigrant põlgab taanlasi, nende kombeid ja elulaadi. Tuleb ju väga tuttav ette. Säherdune rehepapilik venelane, kes on sündinud Eestis on aga ehe nõuka-inimene, kõigi oma iseloomulike pahede, saamahimu ja juuretusega. Suur ja lai nõukogulik kodumaa produtseeris massiliselt neid veidraid inimesi, kes tänapäeval asustavad paljudes riikides keeleoskamatute kolooniaid.

Ivanovi raamatu teeb võluvaks „üleliigse inimese“ eneseiroonia, mis lubab tal ausalt nii ennast kui ka rahvuskaaslasi kujutada kui absurdkoomilisi tegelasi. Tüüpe, keda normaalne eurooplane ei suuda iialgi mõista. Selliste inimeste hingeelu saab tajuda ehk ainult minusugune, nõuka ajal üleskasvanu, kes oskab seda absurdi ka valusaks tegelikkuseks pidada.

Mind teeb rõõmsaks mõlema noore eestivene autori professionaalne küpsus. Kirjandusteose kui terviku tunnetamine. Iha luua oma teksti kõrgtasemel. Ma arvan, et sellist suhtumist sünnitab just vene suurte traditsioonidega kirjanduskultuur, mille tänapäevasedki mõõtmed on hoopis midagi muud kui eesti silmanähtavalt manduma hakkav, aga miskipoolest enesega rahul olev (proosa)kirjandus.

Mihkel Raud Sinine on taevas 2010

korralik põnevusromaan

Mihkel Raua esimene raamat oli kiiduväärne. Tavaliselt algaja autori järgmist raamatut varitseb „teise raamatu“ needus, kuid Raud on sellest prii. Ta on kirjanik geenide poolest ja ehk ka Jumala armust. Nii kaasakiskuvat, mahlakat ja mängulist teksti ei ole eesti kirjanduses seni tehtud. Isegi hulgaliselt sisse kirjutatud arvamusmõtted ei mõju ajakirjanduslike targutustena, vaid sulanduvad orgaaniliselt sündmusi juhtivasse teksti. Romaan on üles ehitatud hollywoodliku skeemi kohaselt – põhifaabulale haagitakse külge iseseisvad lood, mis lõpupoole peavad võimendama raamatu mõju . Väheke häirib, et romaan hakkab vedama alles alates 30 leheküljest, aga seejärel jätkub pinget kuni lõpuni. Ja kui juba nurisema sai hakatud, siis vägistajavendade liin võinuks olemata olla, sest see rippus kaua nagu tarbetu rõve ripats teksti küljes, samal ajal „liikluskummituse“ oleks saanud väga tähenduslikuks kirjutada. Mitu teistki kirjanduslikku teeotsa leidus, mis võimaldanuks raamatule Suure Kirjanduse mõõdet anda, aga küllap oli autoril eesmärgiks paljudele meeldida.

Paar aastat tagasi tõi saksa režissöör Uli Edel oma filmiga „Baader-Meinhofi kompleks“ Ulrike Meinhofi uuesti avalikkuse ette. Film sai rahvusvahelise tunnustuse, oli isegi Oscari nominent . Võib arvata, et just sellest filmist tõukusid nii mõnedki romaani ideed, aga kindlasti oli Baader-Meinhofi aeg sarnane meie praeguse eesti ajaga – „endised“ on tõusnud jälle riigi eliidiks ja uusrikkad hakkavad dikteerima väärtushinnanguid. See on sobiv pinnas äärmusliku vasakpoolsuse kasvuks. Raamat hoiatab: kui osavalt manipuleerida, siis võivad ideede nimel võitlejad ohjeldamatult kurja teha.

Ühes varasemas intervjuus on Mihkel Raud tagasihoidlik öelnud, et ta ta on pigem meelelahutaja. John le Carré kirjutas köitvaid spiooniromaane, Stephen King kirjutab paeluvaid õudusromaane, ja miks ei võiks eesti kirjanduses olla samaheal tasemel põnevuskirjanik Mihkel Raud.

Eesti proosakirjanik Punasesse Raamatusse?

Essee on ilmunud: “Postimehe AK” 20.03.2010

Minu hiljaaegu ilmunud romaanis „Üüriline“ on episood, kus heal järjel, praktiline eesti mees püüab oma kirjandusele pühendunud väimeest paika panna: “Vaata, minu tuttavad küsivad vahel, mida mu väimees teeb. Ja kui ma ütlen, et ta on kirjanik, siis tuleb välja, et nad ei ole sellisest kirjanikust midagi kuulnud. Sellist kirjanikku ei ole, ütlevad nad ja kehitavad õlgu…“ Seevastu on tal keele peal valmiskujund: „Vaata, see mees, kes su sünnipäeval käis, on kirjanik. Teda näeb teleris ja kõik teavad teda. Inimene on kenasti toidetud ja muheda jutuga. Hea vaadata teist. Ja ta käis presidendi vastuvõtul. Vaata, sellistest peetakse lugu, selliste pärast pole tarvis tuttavate ees silmi maha lüüa.“

Kui teha juttu mõnest hiljuti ilmunud eesti kirjaniku raamatust, saan liigagi tihti vastuse: „Ma ei loe eesti kirjandust.“ Harva öeldakse ebalevalt, et pole jõutud veel lugeda. Mind hämmastab, et isegi mu tuttavad pole paljudest eesti kirjanikest kuulnudki.

Maailmas on välja kujunenud praktika, et rahvusriikide kodanikud eelistavad kuulata oma maa muusikat, rikastada kodusid rahvuskaaslastest kunstnike loominguga ja lugeda oma autorite raamatuid. Mul on jäänud mulje, et meil peetakse trendikaks hoopis kodumaist kirjandust halvustada ja kui küsitakse: mida loed, siis eelõige nimetatakse nagu hoobeldes mõnda võõrkeelset raamatut või võõramaist autorit.

Ma arvan, et kui lugeda aina võõrkeeltes, siis su oma keel ei saa toitu, muutub lahjaks, kängub ning näeb viimaks õige vilets ja õnnetu välja. Üksnes rahvuskeelne ilukirjandus suudab keeleliselt nälginut toita ning vaesunut rikastada.

Eelmisel aastal ilmus Eestis proosaraamatute esmatrükke 139. Sellesse hulka pole arvestatud ei reiskirjandust ega mälukirjandust, need on novellid ja romaanid, rohkem küll romaanid, sest nii novellivaest aastat pole vist enne olnudki. Kogult olid raamatud õhukesed, aga hinnad kopsakad ja tiraažid ahtakesed. Meedias pälvis neist arvustavat vastukaja ainult veerandsada.

Kui vene võimu aegu oli raamatu teekond kaupluse letile mitme inimese hinnangulise otsustuse okkaline rada, siis tänapäeval võib raamatu välja anda ükskõik kes. Mujal maailmas panustab algaja autor eelkõige tuntud kirjastusele, et tagada oma raamatule levik ning isiklik tuntus, seevastu meie tingimustes pole asjatundliku kirjastamise ja isetegevuse vahe märgatav. Keeleruum on väike, peale väheste erandite on kirjastustel turundusnipid ja suhtevõrgustik alles hoogu saamas. Paistab, et kõik raamatud asuvad letil enam vähem võrdses olukorras.

Eesti Kirjanduse Selts tegi mulle ettepaneku teha 2009. aasta proosakirjanduse ülevaade. Olen eesti kirjanduse püsilugeja – ma pean lihtsalt teadma, mis toimub minu keeleruumis, millised ideed ja ained seal liguvad ning millisel tasemel neid raamatuteks vormistatakse. Vilunud lugeja näeb raamatut lehitsedes õige pea, milline on talle veel tundmatu autori lausete kujundlikkus, informatiivsus ja rütm. Saab selgeks, kas raamat on kirjandus või see trükis esindab hoopis midagi muud. Ülevaate tegemiseks tuli lugeda nii mõndagi, mida ma muidu kätte ei võtaks. Torkas silma, et kirjutada osatakse, aga ei osata kirjutada raamatut – romaani, novellikogu. Ilukirjandus on kord juba selline ala, mida ei saa õppida nagu projekteerimist või raamatupidamist. Aga mis kõige olulisem – raamatu kirjutamist ei saa õppida kirjutades. Alles massiivne lugemine õpetab kirjutama. Looming on võrdlemine ja valikute tegemine. Kui endasse pidevalt talletada suurte kirjanike häid valikuid, siis on nende toel võimalik luua oskuslikke, vahel isegi avangardistlikke tekste.

Esimest raamatut on kirjutada üsnagi lihtne. Tavaliselt püütakse edasi anda enesevaatlust, isiklikku maailmataju ja kogemust. Seletada teistele oma maailma. Professionaalsus algab siis, kui kirjutatakse kolmandat või neljandat raamatut, kui isiklik kogemus jääb küll baasmaterjaliks, aga nüüd ehitatakse sellest midagi muud. Hoopis laiemat, üldisemat.

Mulle jäi selle aasta eesti proosakirjandusest kahvatu mulje. Viimistletud tekste leidus haruharva. Mitmel puhul ei ületanud isegi üleskiidetud raamat harrastuskirjanduse künnist. Jäi mulje, et teksti on kirjutatud hooti, kui juhtub vaba aega olema. Sugenes kõhe tunne, et tänavune tagasihoidlik proosatase võib tulevikus veelgi allapoole langeda. Proosakirjanduse latti seatakse üha madalamale. Tihtipeale kirjutavad romaane ambitsioonikad amatöörid. Tõsiselt võetavaid kirjanduskõnelusi meedias praktiliselt ei toimu. Kriitikas valitseb üldsõnalisus ja pealiskaudsus. Reklaamtekste pole enam võimalik eristada arvustustest. Turundust tundvatel kirjastustel on tänasel päeval hea šanss kirjanduspoliitilised ohjad enda kätte võtta ja kilbile seada tühisevõitu või isegi ebaõnnestunud tekste.

Eesti kirjanik saab romaani eest keskmiselt paarkümmend tuhat krooni, tal puudub ravikindlustus ja vanaduses hakkab ta saama kõige väiksemat pensioni. Mind teeb rahutuks, kuidas proosakirjutamise andega autorid – juba tuntuks saanud nimed, lakkavad ühtäkki kirjutamast, justkui kaovad kuskile. Toimub kirjanduslike ajude äravool teistele aladele ja see on paratamatu, sest andekas inimene ei saa raisata end tegevusele, mis ei too sisse raha ning mille tulemust käsitletakse harva kirjanduskõnelustes. Elevust meedias tekitavad üksnes skandaalikesed, mitte tõsiselt võetav kirjandus. Kirjutad nagu näpuga õhku. Ent romaani kirjutamine võtab kirjaniku elust vähemalt aasta. Perekonnainimene lihtsalt ei saa endale lubada kirjutamisele pühendumist. Praeguste võimaluse juures oleks Jaan Kross tõenäoliselt edukas jurist. Mul hakkab õudne, kui mõtlen, et tänases Eestis ei saaks Jaan Kross raamatuid kirjutada ja oma perekonda toita.

Aasta tagasi saadeti asjasse puutuvatele ministeeriumitele kirjad, kus juhiti tähelepanu kirjanike raskele olukorrale ja küsiti riigilt raha. Loodeti, et Eesti riik täidab oma põhiseaduslikku ülesannet – teeb kõik endast sõltuva, et tagada keele ja kultuuri säilimist läbi aegade. Arusaamatul kombel ei läkitatud neid kirju headel aegadel, hoopis saadeti laiali siis, kui riik oli kärpimispinges ja pinge oli kasvanud sõna otseses mõttes paanikaks. Kindlasti teavad vastust need, kes kirjanike liitu juhivad, aga võib arvata, et taheti enne üldkogu näidata kuivõrd agaralt tegutsetakse. Jahmatav oli kogeda, milline vihalaine tabas ühtäkki kirjanikkonda – ilmusid sapised kirjatükid, mida saatsid loendamatud kirjanikke halvustavad kommentaarid. Analüütikud kõigis erakondlikes kontorites refereerisid: valijad põlgavad kirjanikke, kirjanike soovidega ei maksa edaspidi arvestada. Maailma kõige lugevamast rahvast oli saanud kirjandust vihkav rahvas.

Eelmise aasta masendavate sündmuste aegu kirjutasin ma parajasti romaani „Üüriline“, milles soovisin kaardistada tunnustatud kirjaniku olukorda meie riigis. Mujal maailmas on sedamoodi, et kui kirjanik on teinud kord läbimurru, siis võib ta pühenduda raamatute kirjutamisele. Kuid Eestis pole see kaugeltki nii. Mind hämmastas, et kui „Üüriline“ ilmus, hakkasid kirjanikud ise sellest, kui millestki tülikast ja ebameeldivast, kõrvale hoidma. Tõmbasid sabad jalge vahele, nagu ükskord millegi eest peksa saanud koerad. Raamat puudutas valusaid probleeme, millest enam ei söandatud rääkida. Keegi noor proosakirjanik teatas, et nii halvas olukorras olevat inimest tema tuttavate seas ei leidu. Teine proosakirjanik rääkis intervjuus, et tänu kultuurkapitalile pole kirjanikel millegi üle kurta. Mind valdas hirmutav aimus, et kirjanike liidu juhtkond ei julge enam kunagi suud paotada, et kas või poole sõnaga riigimeeste südametunnistusele koputada. Äkki nad pahandavad ja hakkavad jälle kirjanikke peksma.

Aprilli alguses tuleb kokku kirjanike üldkogu. Ma mõtlen, et kirjanike olukorrale tähelepanu juhtimiseks võiks siis kirjutada õiguskantslerile avalduse. Kuid veelgi kujundlikum ja tõhusam plaan oleks eesti proosakirjanik kanda Punasesse Raamatusse. Sellisel juhul peab riik tingimata hoolitsema, et ohustatud liik välja ei sureks.

Kirjandussaated televisioonis

teateid tegelikkusest

Kui vahetus sajand, kadus teleekraanilt mõne aja pärast kirjandussaade. Ma ei mäleta, millisel põhjendusel, aga küllap see pidi tookord olema ajutine kadumine. Umbes samal ajal lakkas raadios saade, kus räägiti hiljuti ilmunud eesti autorite raamatutest. Varem oli alatasa juttu kirjandust tutvustavate meediaformaatide hädavajalikkusest, aga viimasel ajal ei näi see enam kellelegi korda minevat. Kuigi on lugemisaasta.

Seevastu ollakse ääretult uhked Potjomkini külana üles seatud luuleminutite üle. Päevast päeva pärast spordisaadet loeb keegi veidravõitu dekoratsioonide taustal luulet. Minuti, paar minutit. Isegi luulekogemusega vaataja ei jõua ega suuda kuuldud teksti süveneda, liiatigi iga poeet ei pruugi olla deklamaator. See imelik saade on kestnud üle aasta, muutunud tüütuks nähtuseks nagu reklaam, pealesunnitud visiooniks, mille kestel võib väljakäiku või külmkapi juurde minna. Selline korduv etendus ei too vaatajat luule juurde, pigem peletab eemale, rahulduse saavad ehk poeedid, kui mõni tuttav ütleb, tead, ma nägin sind eile teleris.

Kirjandussaade nii televisioonis kui ka raadios peaks olema elav vestlus, mille käigus esitatakse erinevaid seisukohti, minnakse kaasakiskuvalt vaidlema ja nii tehakse selle või teise teose väärtused vaatajale-kuulajale mõistetavaks. Raamatute üle võiksid mõtteid vahetada eesti kirjandust lugevad erineva taustaga atraktiivsed esinejad. Peaksid olema lühiintervjuud kirjanikega. Ülevaated kirjandussündmustest. Saate teeksid vaadatavaks vaimukad vastasseisud ja terav intriig, mis paneks inimesi nii eesti kirjanduse kui ka raamatute vastu elavat huvi tundma.

Raamatutest räägitakse tänasel päeval justkui mokaotsast saates OP, kus teost vaadeldakse ilutseva steriilsusega, mis ei ärgita vaatajahuvi ega vangista tähelepanu. Nii pakutakse müügiks tarbetuid nipsasju, mitte kultuuri, aga eks postmodernsel ajal puuduvad piirid vaimse ja kaubalisegi vahel.

Ja keegi ei räägi enam spetsiaalsetest kirjandussaadetest, ja miks peakski keegi ahistama ERR-i juhtkonda kirjanike soovidega, kui kirjanike pealikul puudub selleks vähemgi huvi, sest nagu teada, saab ta ju korraliku sissetuleku olemasoleva OP saate juhtimise eest.

Lauri Sommer Kolm üksiklast 2010

valus raamat

Kõigepealt kuulake „itku vanaisa matustel“, mis saadaval KAGO kodulehel, alles seejärel asuge lugema ja te rändate Setomaale, kus jälgite isepäise ravitseja Darja elukäike, mis mitut puhku käivad vastu küla enese käimistele. Misjärel pidage pausi ja kuulake Nick Drake’i laule, et uue tundega rännata sitaste seitsmekümnendate Inglismaale. Aega, mil lillelapsed hakkasid tegusateks inimesteks. Kui sisu allutati turundusele ning ablas muusikatööstus õgis andekaid muusikuid. Neid üksikuid, kes ei tahtnud kasvava hullusega kaasa joosta ei tahetud ega osatudki enam mõista. See oli kibe aeg, mil loeti Camus’t ja lasti narkootikumide või tablettide üleannustel igaviku väravad avada. Et Nick Drake’i seisundist välja tulla, lugege seejärel mõned Uku Masingu luuletused ja siis võite lehekülgi pöörates tunda ehk samagi, mida tundis Suur Õpetaja, kui sõbra tütar ei saanud päriselt omaks vaid jäi olemuslikult ainuüksi sõbra tütreks.

Lauri Sommer pajatab kolme nukrat armastuslugu, milles halastamatu maailm tegi kangelastele haiget ja tõukas nad kõledasse üksindusse. Ma ei tea, kas Sommer on sama sõltumatu üksildane, kui ta kolm kangelast, aga ta imeb pühendunult endasse seto identiteedi, Drake muusika ja Masingu luule. See eeldab aine põhjalikku tundmist ning viimistletud eneseväljendust. Kohati tundub siiski, et autor laseb ainel end uputada. Sissejuhatus Drake’i maailma annab liiga palju elutut olustikku. Seevastu Masingu puhul seda viga ei ole, kuid samal ajal ilma teadmisteta Masingust jääb vohavast teadvusevoost ehk paljutki arusaamatuks.

Ma võrdleksin Sommerit maalikunstnikuga, kes kujutab tundlikult Setomaa maastikku. Muusiku portree asemel loob Sommer väljendusrikka ajastukujundi. Ja kui ta asub maalima poeedi portreed, siis taotleb võimalikult suurt sarnasust, püüab viimse detailini portreteeritava olemusse tungida. Tulemus võib meeldida, aga võib ka mitte meeldida. „Kolm üksildast“ on keeruline raamat, mille lugemiseks tuleb aega võtta. Vahest süveneda isegi sedavõrd, et saada teiseks. Raamat pakub selleks võimaluse.

Eesti kirjanik loeb eesti kirjandust

Kui teen kellegagi juttu mõnest hiljuti ilmunud eesti kirjaniku raamatust, saan tavaliselt vastuse: „Ma ei loe eesti kirjandust.“ Harva öeldakse ebalevalt, et pole jõudnud veel lugeda. Ja nii mõnigi kord kuuleb arrogantset arvamust, et seda või teist kodumaist autorit nimme ei loeta.

Maailmas on välja kujunenud praktika, et rahvusriikide kodanikud eelistavad kuulata oma maa muusikat, lugeda oma autorite raamatuid ja rikastada kodusid oma rahvuskaaslastest kunstnike loominguga. Mul on jäänud mulje, et meil peetakse trendikaks hoopis kodumaist kirjandust halvustada, kui küsitakse: mida loed, siis eelõige nimetatakse nagu hoobeldes mõnda võõrkeelset raamatut ja võõramaist autorit.

Ma arvan, et kui lugeda aina võõrkeeltes, siis su oma rahvuskeel ei saa toitu, muutub lahjaks, kängub ning näeb viimaks õige vilets ja õnnetu välja. Üksnes rahvuskeelne ilukirjandus suudab nälginut toita ning vaest rikastada.

Olen tähele pannud, et kui vaatamata kõigele, alustada vestlust eesti kirjandusest, siis kuulen tihtipeale vihjet kellegi teise poolt välja öeldud arvamusele, mis suust suhu kandudes on juba saanud stereotüübiks, muutumatuks kinnistõeks, mis võib hea raamatu tappa või keskpärasest teha šedöövri. Ja nii jääb, sest Eesti riigis on avalikud kirjanduskõnelused pea olematud.

Kirjanike jaoks on kolleegide raamatutest rääkimine tundlik teema. Iga autor on väga haavatav – ta on teinud hulk aega ränka tööd, andnud endast parima ja siis keegi ütleb, et ta on käki kokku keeranud. Tavaliselt kirjanik naeratab mesiselt õlalepatsutajale, aga kasvatab pimedat viha kritiseerija vastu. Ma pelgan, et kui rääkida ausalt oma raamatumuljetest, võib isegi kauaaegsed sõbrasuhted mõne lausega tuhastada.

Kirjandus ei ole üheselt mõistetava nagu riigi eelarve või kinnistu piir. Kirjandust on oma olemuselt mitmepalgeline ja igal lugejal võivad olla omad ootused, nõrkused või kired; erisugune teadvustatus ja maitse ning väga erinev „kirjanduslik kuulmine“. Mingi tõde hakkaks ehk alles siis selguma, kui kirjandust vaadeldakse mitme pilgu läbi ja mitme nurga alt.

Aastapäevakontsert Vanemuises 2010

õudusunenägu

Kujutage ette, et saalis istub pidulikus meeleolus, pidulikult riides riigi eliit ja teatrilaval laiub kaunis metsaalune, kus leinariides lapsed varitsevad juurteta puude all, siis  lapsed  põgenevad justkui hirmunult, kuid kõikuvate tüvedega puude vahele jäävad hajusalt liikuma kolm frakkides meeskodanikku, kes hakkavad idiootseid tekste suust välja ajama. Korraga on laval lõvi – täpipealt säherdune, kes tavaliselt spordivõistlustel kooserdab või kaubahallis lapsi hirmutab. Arusaamatu leinameeleolu kestab, lõvi töllerdab, jätkuvalt karjutakse primitiivseid tekste; elevust toob saali mustanahaline pillimees ja saal läheb eriti leili, kui balalaikavirtuoos  meie eliidile nõudliku muusika asemel tsirkusevigureid näitab, ja eesti eliit aplodeerib maruliselt, kui pillimees oma etteaste Vene impeeriumi tunnusmeloodia: suur ja lai on maa, mis on mu kodu, helide saatel lõpetab…

Seda palagani vaadates oli mul piinlik tunne, samasugune kui mõni tund hiljem spordireporteri suust repliiki kuuldes: ütle mulle mingi teine spordiala, kus meie sportlased saavad USA meestega nagu võrdne võrdsetega rinda pista… mispeale teine mees kohmas, et võistlus käib siiski viimaste kohtade peale.

Eriti piinlik oli kuulda, kuidas seda Vanemuises etendatut ülistati. Ideed võisid olla ju head, aga ideed põrmustuvad, kui neid ei suudeta professionaalselt esitada. Säherdune primitiivne etendus oleks võimalik, kui seda lavastatakse vaimupuudega inimeste jaoks või kui tegijad oleksid kogu prooviperioodi silmini täis. Kainele pilgule oleks ikka selgunud, et asi on kole … Või ehk olemegi niikaugel, et keegi ei julge enam kellelegi midagi öelda. Parem vait olla, edasi teenida ja honorar tasku pista.

Kui mõnda aega tagasi oli neil etendustel tegemist topeldatusega – rahvusluse eneseirooniaga – , siis seekordne etendus jäi siiraks: tegemist oli ausa ja võimetekohase (ebaprofessionaalse) eneseväljendusega, mis viimasel ajal paistab meil nii kultuuris kui ka spordis üha süvenevat.

Armin Kõomägi Pagejad 2009

kehv raamat

Kõomäe esimene raamat oli hea, teine ei olnud. Mäletan sooja lootust-ootust, kui ma suvel hakkasin „Pagejaid“ lugema ja seda mõrumaitselist pettumust, kui raamatu kinni panin. Võtsin romaani uuesti kätte, kui kuulutati, et „Pagejad“ oli aasta proosateose nominendiks valitud. Kas ma ei suutnud tookord Suure Kirjanduse eriti peeneid nüansse tabada ja eksisin oma hinnangus? Kas tõesti jäi märkamata midagi, mis teeb Kõomäe hinnatavamaks, kui Baturini, Helme, Ruitlase või veel mõne teise väärt lugemiselamust pakkunud autori?

Teistkordsel lugemisel torkab silma arutluste tulv, justkui tegemist oleks arvamusplatsiga, mitte kirjandusteosega, kus minu meelest võiks autor arutluse asemel kujutada. Kohati halvab teksti „halva tõlke sündroom“, kus paiguti jääbki arusaamatuks, mida tahab autor lugejale öelda, tihtipeale sõidab üks liin nagu muuseas teise sisse ja faabula struktureerub alles teises kolmandikus, kus kõik edeneb samamoodi nagu sadades suurema või väiksema ühiskondliku pretensiooniga vene proosaraamatutes, kus valdavalt on aineks litsid, rahamehed ja narkootikum. Kõik tegelased jäävad hämmastavalt üheplaaniliseks ning on uskumatult naiivsed…  Kas Kõomäe tekst jääb küündimatuks topeltkodeeringuks? Või ehk see on sihipärane muinasjutt? Rõve muinasjutt, mis päädib eriotstarbelise tennisereketi ülistamisega.

Kuid siiski ei lõpe see lugu pelgalt Wilsoni reketiga, hoopis eelneva saasta õigustamiseks on romaanile otsa kleebitud (pagemis)novell robinsonaadist, kus põletatakse võõraid dollareid. Olles just enne seda lugenud John Updike suurepärast Jänku jooksu, mõjus Kõomäe (läbinähtav) literatuurne manipulatsioon  õige masendavalt.

Ma mõtlesin nukralt, et küllap need inimesed, kes „Pagejad“ nominendiks valisid, ei olnud raamatut lugenud – küllap nad guugeldasid ja võtsid arvesse kirjastuse reklaamteksti ning Kaarel Kressa ülistavat teksti. Mul tekis sügav kahtlus, kas nad üleüldse on näinud Baturini raamatut „Delfiinide tee“ ? Või mõnda teist tegelikult nominatsiooni väärivat teost?

P.I. Filimonov „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“ eesti keeles 2010

tähelepanu vääriv raamat

Räägitakse, et üheksakümnendate keskpaiku dekonstrueerisid Pariisis isegi taksojuhid, rääkimata intellektuaalidest. Eestivene kirjanikul P. I. Filimonovil on  Aare Pilve poolt tõlgitud romaanis dekonstruktivistlik mõtlemine meetodiks ja ta ei unusta tekstis isegi Derrida nime meelde tuletada. Thomas Manni võlumäelikele dialoogidele üles ehitatud romaan matkib just vene haritlastele omast (erilist) targutamislõbu (mida ma vanasti kirjanike loomingulisi maju külastades tüütuseni kogesin), aga P. I. Filimonovi dialoogid on pingestatud absurdilähedaste repliikide ja detailidega ning lugeja saab tüütust tundmata neist kuhjaga (mitte just adekvaatset) arutlusrõõmu.

Hea on lugeda naljakasnukrat raamatut, mis tegeleb eksistentsiaalsete probleemidega sügavuti, kus autorile ei lähe eriti korda, mis argireaalsuses sünnib ja lõppkokkuvõttes hing, just see vene inimese hing, hakkab raamatu lugejas vastu kajama väga kummalises helistikus.

P.S. Kirjaniku mõistmiseks võiks olla oluline autori pseudonüüm: P. I. Filimonov, ja romaani võti peituks ehk sõnapaaris: mitteeukleidilise geomeetria.