Toomas Vint

Piret Bristol „Usuvaenlane“ 2009

vastuoluline raamat

Piret Bristol on kirjutanud väga häid luuletusi ja ühe korraliku lühipalade kogumiku, aga romaanid ei ole pannud mind mütsi peast võtma (nagu Bulgakov oma „Teatriromaanis“ suurt tunnustust tähistas). Kui ma olin jutukogu „Usuvaenlane“ esimese jutustuse läbi lugenud, võtsin ma mütsi peast ja panin selle öökapile. Lugu vaimustas mind. Bristol oleks nagu millestki kammitsevast vabanenud ja ühtäkki kõik klappis: oli valitud just selle aine jaoks sobivalt intrigeeriv tundetoon – irooniline ja eneseirooniline, leidlikud ja veidrad detailid lõid hingeliigutustele sobiva fooni ning miski ei paistnud olevat üleliigne.

Ent seejärel algas korduvate tegelaste, sarnaste olukordade ja seisundite üsna arusaamatu ning suigatatav tekstijada. Mul oli mulje, et kunstnik maalib kinnises ruumis uuesti ja uuesti muutumatult samasugust eskiisi, et ehk kunagi teostada midagi, mida ta ise veel ei oska ette kujutada. Proosa puhul on siiski kõige hullem lugu, kui lugeja mingist hetkest peale peab end sundima… Ma võtsin öökapilt oma mütsi ja surusin selle sügavalt silmile.

Ah ja, tegelikult oli veel „Jõulujutt“ hea, parasjagu lühike novell.

Nirti „Ja anna meile andeks meie võlad…“ 2009

21. sajandi naturalism

Esmalt tekkis pelutav mulje võsapetsilikust halastamatuse ja lolluse eksponeerimisest, kuid õige pea muutus tekst mihkelraualikuks karmiks avameelsuseks. Püüdsin loetut lahterdada: et siis säärane ongi tõsielusaadete ajastu kirjanduslik naturalism, – mida peatselt kinnitas ka autori otsese vihje Jakobsoni „Vaeste patuse alevile“.

Romaani keelepruuk on tavatult räme, tõsi, olen sarnast kuulnud noorte naiste suust ühistranspordis, kuigi mulle on jäänud mulje, et see on pigem vastik erand, aga mitte mingil juhul tudengite või haritud naiste tavapärane keelekasutus. Aga kui mõelda, et tütarlaps võttis nõuks läägetele naistekatele midagi vastukaaluks seada, siis võib asjaga leppida ja vaadata, kuhu sellega välja jõutakse.

 Pinnapealselt kõigest üle libisedes jutustatakse meile lugu, kuidas küüniline ellusuhtumine sublimeerub (ebaveenvaks?) emaarmastuseks ja (kitšilikuks?) helluseks hüljatud kassipoja vastu. Lugu on loogikavabalt ja lugejavaenulikult hakitud ajaliselt segipaisatud kildudeks. Vertikaalset arengut ei ole, pinget ei teki ja peategelasele polegi antud mingit võimalust lugejat meelitada endale kaasa elama . Raamat kubiseb kasututest episoodidest, kirjeldustest ja tegelastest, mis oleksid sellest romaaniambitsiooniga tekstist vähegi professionaalsust omava toimetaja käe all kahtlemata prügikasti kadunud.

Blogide ajastul on igal kirjaoskajal motivatsioon, et oma peas või hinges toimuvat  lauseteks vormida. Mitte enam päevik endale, vaid kõigile lugemiseks! Harjutamisega kasvab lausete tegemise meisterlikkus ja viimaks võib see teisenduda kirjanduslikuks ambitsiooniks ning tihipeale ka raamatuks. Tänapäeval kirjutavad paljud oma internetipäevikuid, kuid  kirjandust ei sünni. Ei sünni seepärast, et blogides kirjeldatakse üsna valimatult kõike, mida on (ise) nähtud või kogetud. Kirjandusteoses tuleks siiski näha ainult seda, mis on loo jutustamiseks vajalik.

Nirtil on kindlasti annet ja tahtmist kirjandusega tegelemiseks. Lisaks veel auahnust, et saada suurepäraste kirjanduslike tekstide loojaks. Ent mul on tõsine hirm, et niikaua, kui ta jahmerdab üksnes õlale patsutavate blogijatega, jääb ta kirjutajaks, kes võib küll kirjutada hästi, aga kes ei ole suuteline looma mõnda silmapaistvat kirjandusteost.

Ma arvan, et kirjanikuks ei saada kirjutades vaid hoopis lugedes.

Yukio Mishima „Kuldne tempel“ eesti keeles 2009

    väärtuslik kirjandus

  Kui tõlgitud lause mõjub ehedalt ja lugeja unustab sootuks, et loeb teksti, mis jõuab temani läbi vahendaja, siis peab sügavalt kummardades tunnustama tõlkijat. Kahtlemata on Margit Juurikas andekas, sest anda edasi jaapanlase eriliselt sensibiilset ümbrusetaju, pole just kõige kergem ülesanne. Aga see, kuivõrd paljut oskab Mishima ühte suhteliselt lühikesse lausesse mahutada, on vapustav: hakatuses esteetiline elamus, siis metafooriks teisendatud isiklik kogemus ja lõpuks neist mõlemast lähtuv üldistav nägemus. Mishima puhul pole esmane „millest“ kirjutada, oluliseks saab „kuidas“ ja seda väärtuslikku kvaliteeti suudab lugejale pakkuda ainult hea tõlge.

Mishima tahaks peategelase kaudu justkui mõtestada kollapsit, mis sündis Jaapanis pärast II Maailmasõda, aga ta ei esita üheselt mõistetavat metafoori – kõik paistab olevat keerulisem, kui nõrguke inimmõistus hõlmata suudab. Ja maailma toimumine ongi komplitseeritud… „Kuldset templit“ lugedes tundus mulle, et autorit kannustab ja samas piirab soov kuriteo eellugu väga täpselt kaardistada ning sundida romaani igat sõna kindlat eesmärki teenima. Aga siis vaatasin peeglisse: mind ennast kammitseb alatihti samasugune soov ja muiates lisasin oma kahtlused hoopis romaani vooruste hulka.

Kui asetada „Kuldne tempel“ tänase päeva konteksti, siis saame koolitulistaja täiusliku psühholoogilise portree. Paljud enesekesksed motiivid kattuvad. Ainuke vahe on selles, et kui tänapäeva koolitulistajale kirjutada juurde templisüütaja põhjendatult rikkalik vaimne maailm, muutuks meie aja „kangelase“ lugu hoobilt ebausutavaks või mõne lugeja jaoks isegi naeruväärseks.

Toomas Raudam „Väike“ 2009

mäng kirjandusega

„Väike“ omab vaieldamatult romaani struktuuri ja seda teksti ma romaani võtmes ka lugesin. Ei tea, kas Raudam on kunagi tahtnud oma lugejat ette kujutada – pigem mitte, sest kindlasti kirjutab ta eelkõige selleks, et saada kätte kirjutamisnauding, mõnu tekstist, kus üks lause esitab teisele lausele väljakutse mänguks, kus tekst muutub ühel hetkel muusikateose partituuriks, mis tõotab või isegi avab lugejatele kümneid interpreteerimisvõimalusi. Raudam nõuab oma lugejalt aega ja pühendumist, ihkab sedagi, et lugeja tunneks ja armastaks kirjandust vähemalt sedavõrd, et sööks end läbi lugematutest joonealusest märkustest ja kommentaaridest, mis omakorda suurendavad kirjandusliku mängu ilu. Kurvaks teeb, et Raudami raamatud ilmuvad nii tagasihoidlikult, et neid ei kuule ega näe, või neist ei taheta kuulda ja neid ei taheta näha, sest kindlasti ei ole need rahvale peale minev kaup. Raudami tekstid nõuavad vaimset pingutust, mida tänapäeval ei armastata. Janunetakse hoopistükki lõõgastava ja tühise järele, et siis vaimujõu virtuaalses võrdlemises mitte mingil tingimusel alla jääda.

Tõnu Õnnepalu „Paradiis“ 2009

heietus

Õnnepalu on meister, kes oskab suurepäraseid lauseid vormida ja mitte millestki neid esile kutsuda, ta on kui tunnustatud  käsitööline, kellelt võib julgelt tellida toodet, mis kindla peale sobib paljudele. Toodet, mis ei ärita ega eruta kedagi, aga mida on mugav tarbida ja seetõttu ei olda selle kiitmisega kitsid. Õnnepalu tekst on nagu pikaks venitatud veste või tüütu vanainimeselik heietus, kus pole loomingulist põlemist ega kirge, kus mitte midagi ei leiutata ja isegi siis, kui heietus viimaks juhib lugeja mõne järelduseni, siis seegi on meistril oskuslikult sepitsetud õigeks mõlgutuseks ja seda lugedes valdab lugejat arusaamatu rõõmutunne iseenda tuimast olemisest. Kui sulen raamatu, paneb mind imestama, et seda heietuslikku teksti on hakatud romaaniks nimetama. Ent mis seal imestada, tänapäeval on žanripiirid ähmastunud, ja eesti kirjanduse fenomen – (novellisuutmatu) Õnnepalu, on kord romaanikatkendi eest kummalisel kombel isegi Tuglase novellipreemia pälvinud.

Mart Kivastiku novell Vikerkaares 12/2009

Vapustavalt hea

Selle aasta suurim lugemiselamus. Ühe mehe nukker lugu toob endaga kaasa mitme inimese terviklikud lood ja lisaks ühe hobuse loo, ning kõik need on kirja panduid napisõnaliselt ja haaravalt ja täpselt. Kivastiku novell „Autoportree naise ja hobusega“ portreteerib laiemas mõttes tänast Eestit ja teeb seda kindlasti paremini kui mõni kaasaegne mahukas romaan. Kuid kõige olulisem on Kivastiku juures teksti elavaks kirjutamine. Tekst on tõepoolest nagu elus olevus. Kas pole see võrratu!

Täna öösel ma lugesin enne „Autoportreed…“ samas ajakirjas trükitud Kõomäe novelli. Kui hommikul hakkasin Ailile Kivastikku kiitma, siis oli mul väiksemategi nüanssideni loetu meeles, aga kui proovisin Kõomäge meenutada, siis peale roppude sõnade rohkuse ja vihastamapanevalt põhjendamatute ebareaalsete vigurdamiste, ei suutnud midagi meelde tuletada. Ma arvan, et just mällu tugeva jälje jätmine ongi elava kirjanduse (ka kunsti ning muusika) tunnus. Ja suurus.

Blue-Collar Blues kuraator Anders Härm

Wannabe‘de foorum

Härm on tähendanud, et selle näituse idee sündis juba paar aastat tagasi, aga kui üht-teist meenutada, siis Mark Wallinger sai just 2007 aastal töötlemata tegelikkust esitava täispoliitilise projekti eest Turner Prize’i. Niisiis: töötlemata tegelikkus, sotsiaalne probleem ja kuraatoriks trenditaibu Anders Härm.

Kui Kunstihoone trepist üles minna, siis seisame silmast silma justkui riigitelevisiooni saatega „Foorum“, kus räägitakse Probleemist. Igavalt, pealiskaudselt, mitte kedagi kaasa mõtlema kutsuvalt. Suure saali seinu katavad lugematud tuimad fotod inimestest, kes on kaamera poole seljaga ja lisaks veel üsnagi tobe, aga tähenduslikkust taotlev fotokompositsioon sõrestikust ja toolidest. Saali suurejoonelist tühjust rikub halvasti paigutatud ebameeldiv installatsioon neljast toolist ja neljast telerist. Pimedas videoboksis saab jälgida majanduspoliitilise teksti saatel stripparit  (kaua  võib ühe kaunis hea idee tüütult mõjuvaid variante juurde tekitada!) Siis vahesaal värviliste fotodega, mille tähenduslikkusest on võimatu aru saada, kui inglise keele oskus puudub. Siis võõrtööline nagu jupike uudistesaatest ja kuulsad(!) pliiatsiteritamise variandid (vähemalt teostus ehk videopilt on kunstisaali kohta harvanähtavalt kvaliteetne). Ja lõpetuseks „Suur sotsiaalne projekt“ mis miskipärast ei tööta, ei sisuliselt ega tehniliselt, ja üleüldse oli heli kuulda näitusel leiduvatest kõrvaklappidest ainult paarist ja lisaks kõigele oli üks projektsioon seinale lootusetult hangunud.

Kui kaasaegne kunst oli üheksakümnendate keskpaiku kunsti piire nihutanud lõpmatuseni ja hakkas ilmutama ränki kriisi tunnuseid, leiti üles „kanaarilinnu teooria“, mis peaks tähendama, et kunst ongi see kanaarilind, mis hoiatab ühiskonda sotsiaalse või poliitilise ohu eest. See manipulatsioon andiski rohelise tee järjekordsele wannabe’de armaadale, kel polnud kunstiannet, ega esteetilist kogemust, kes aga kunsti sildi all provotseerisid ambitsioonikalt ükskõik kus ja ükskõik mida. Härmi kureeritud näitus on justkui andetute wannabe’de foorum, mis vaatajas ei ärata ei emotsioone ega mõtteid. Näituse lausigavus ja mõtteloidus tekitavad aga hirmutava ebamugavustunde, samasuguse nagu „Eesti Päevalehes“ ilmunud kriitilisele retsensioonile järgnenud Anders Härmi kommentaar, mis päädis kahemõtteliselt julma sooviga Ants Juskele: Head lõppu!

Andres Saks, kas müstifikatsioon või reaalne inimene?

Juba eelmisel aastal võisime ajakirjas Looming lugeda kirjanik Andres Saksa novelle. Augustikuises Eesti Ekspressis nautisime suvenovelli „Voodi all, ja karta on, et hiljem voodiski“ ja nägime ajalehes Andres Saksa fototki, kus noorepoolne päikeseprillidega mees kallistas koera.

Kes ikkagi on Andres Saks? Millistel motiividel tegi Toomas Vint temast oma romaani „Üüriline“ peategelase?

Nüüd Toomas Vindi novell “Andres Saks” veebis… Loe SIIT:

Merca „Mees“ 2009

Peaaegu, et naljakas raamat

Kui kuulsin, et Merca teeb jingjangilikku täiendust Ruitlase Raamatule, ja eriti siis, kui avasin Raamatu ning kujunduses ja kirjapildis torkis silmi midagi liigagi tuttavat, tundsin ärevat hirmu, et Merca on maha saanud Ruitlase Klooniga. Kuid juba esimestest lehekülgedest alates tundsin kergendustunnet – Merca kirjutas Merca Teksti, lastes küll siin või seal kumada Juha Vuorineni joomahullusel, kuid see ei rikkunud üldmuljet. Ruitlase Raamat oli üle ootuste hea ja Merca Raamat oli samuti tore ning mõlemad raamatud oleksid võinud olla kogupere Naljaraamatud, kui nad poleks nii valusalt avameelsed ja tõsised olnud.

Jan Kaus „Hetk“ 2009

Hea romaan, mööndustega

Veidi rabedavõitu algusega. Erinevad tegelasliinid ei suuda tükk aega romaanimasinat õieti käima panna, kuid siis võtab tekst ühtäkki hääled sisse ning asub rikkalikku lugemisnaudingut pakkuma. Haaravad ja valusad, mõtlemapanevad ja hinge puudutavad episoodid vahelduvad värvikate kirjelduste ning kummaliste ideedega. NB! 163. leheküljel on vapustav detail, kus Nietzsche lause järel lastakse kellelgi purskkaevus tantsida. „Hetk“ on lihtne, aga samal ajal sügav suhtelugu, kus ei puudu jõuline metafüüsiline tasand. Eriti kaunis on romaani lõpp, kus peategelane silmitseb helget fotot, millel on kujutatud teda ja naist, kellega ta ühel halval hetkel hakkas teineteisest mööda elama.

Kuid siis tuleb veel kolm üsnagi konjunktuurset ja selle romaani jaoks ülearust peatükki – Pronksiöö ja Aljona (Kristina Norman?), vanaisa lugu ja ämmaemandaks hakanud kunstnik, kes pidi laulva nukukese Stevie Nicksi moodi olema, kuid kes romaani jooksul vaatamata pingutustele armsaks ei saanudki.

Huvitav, kas neid ülearuseid peatükke tingis kellelegi meeldida tahtmine? Või kartus, et ilma tõsiseid teemasid puudutamata ei panda sind tähele? Minusugune ei mõista, kust tuleb see noorte meeste konjunktuuri ihalus. Kui Jarek Kasar räppis(???!) „Minu inimesi“, siis ma ei saanud lahti kujutelmast, et viiskümmend aastat tagasi oleks ta Eesti NSV aastapäeval samalaadse (siis küll kompartei juhte vaimustava) etteaste teinud .