Toomas Vint

Milvi Martina Piir „Liblikad janus“ 2009

ilukirjandus

Minu meelest on romaanivõistluse eesmärgiks uute annete avastamine, kuigi samal ajal saab võistlus avada andeka autor jaoks ka kirjandusmaailma ukse. Kui meenutada viimaste võistluste tähelepanu väärivaid andeid, siis tuleks nimetada Olle Lauli ja Peeter Helmet ning loomulikult ka Milvi Martina Piiri. Kui Olli Lauli juures on väljapaistev tema oskus teksti sõna otseses mõttes nähtavaks muuta, siis Milvi Martina Piir suudab eriti kaunist, lausa prerafaeliitlikku teksti luua.

Kui hakkasin „Liblikaid janus“ lugema, siis kangastus mällu eelkõige Baturin ja siis veidi häirivalt Rein Raua „Vend“. Märksa hiljem näis, et Piir miskipärast matkib või isegi parodeerib mõlema autori vigasid. Kuid kõigele vaatamata oli tekst ühtepuhku vaimustav. Lause täpne, sisukas ja kujundlik. Kui rääkida ilukirjandusest, siis „Liblikad janus“ on väga võimsa ande ilmutuslikult kaunis raamat, kuigi samal ajal head või terviklikku kirjandusteost polnud sealt leida. Erinevate lugude romaanilikku sünergiat ei tekkinud. Tegevusliinide ilma pausita üksteise otsa lükkimine kaotas katkestuse jõu ja mõju, ning tekkis rumal mulje, et autor segab ilma nähtava põhjuseta vett.

Raamatu läbi lugenud, ei saanud ma lahti heitlikust muljest, et autor oli  vabadel õhtutundidel heegeldanud teksti pikka aega, andmata lõpuks endale aru, miks see töö üleüldse oli kord ette võetud.

Ma loodan, et  Milvi Martina Piir on siiski alles lihvimata vääriskivi.

Üksiku kodusistuja kavakindel vägistamine.

ETV hittsaade

On laupäevane õhtu. Tuhanded silmapaarid on nagu liimitud värvilise ekraani külge, toad lausa hiirvaiksed, et ainuski sõna kaduma ei läheks… silmad muutuvad märjaks, juba veerevad esimesed pisarad, kostab nuuksatusigi ning siis nad kõik nutavadki lahinal. Tegijad on uhked, lausa juubeldavad: milline saavutus, isegi Võsapets pole osanud nii suurt arvu vaatajaid teleri ette aheldada! Ainult „Selgeltnägijad“ vajavad ületamist ja siis on kogu rahva südamed laupäevasteks õhtuteks meile võidetud!

Veider küll, kui keegi prooviks kokku panna saate „Sind otsides“ elementidega novelli või isegi romaani, siis ületaks see igati hea maitse või kirjanduslikkuse piiri. See oleks lihtsalt rõve haltuura. Aga telesaade võib endale lubada kavakindlat ja süsteemselt kokku monteeritud sentimentaalset lugu, mis liigagi palju sarnaneb üksiku kodusistuja psüühilise vägistamisega. Inimene tahtis pärast väsitavat töönädalat puhata, tal polnud vähematki kavatsust nutta, aga siis tulid teleinimesed, anastasid psüühilise ruumi ja tegid inimesega, mida  n e m a d  tahtsid.

Arvind Adiga „Valge Tiiger“ eesti keeles 2009

Huvipakkuv

Raamat on 2008 aasta „Booker“, ja on suurepärane, et maineka auhinnaga pärjatuid teoste tõlkeid on meil võimalik osta kodumaistest raamatupoodidest. „Valge Tiiger“ pajatab Indiast, eelkõige julmast ebaõiglusest, mis sealsele inimesele osaks saab. Kohe esimestest lehekülgedest hakkab kummitama Mihkel Muti FIE Rui, tegelikult on kogu loo irooniline jutustamiselaad mihkelmutilik, kuigi Adiga ei taha sepitseda olukordi ja tegelasi lauskoomilisteks hüperboolideks. Või teeb ta seda siiski? Mine sa seda Indiat tea. Mulle paistab, et „Valges Tiigris“ on tegemist pigemini valusa irooniaga. Romaan on kirjutatud selgelt ja lihtsalt, ühesuguse koodiga ja ühesel tasandil. Kui Sorokini skandaalses „Opritšniku päevas“, hakkas üheplaanilisus häirima ja viimaks valmistas pettumuse, siis „Valge Tiiger“ oli, mis ta oli. Eks mõlemad kõnealused raamatud on kvintessentsid moraalitusele, mis aga Adiga puhul jääb ulguma üsna leninlikult – et õnnelikuks saada, tuleb sul rikkur maha lüüa, tema raha endale võtta ja seejärel tegutseda samasuguse nurjatu malli järgi nagu tema sulle ette näitas.

Kas Roheline Koletis maksab kätte?

Poliitikateater

Juba pikka aega on köitnud vaatemänguhuviliste meeli sotside sepitsetud postmodern etendus, mida võiks pealkirjastada „Püha Jüri võitlus Rohelise Koletisega“. Ent üsna veidrana tundub see, et käesolevas lavastuses aimame keskerakondliku režissööri domineerivat kätt, mis suudab etenduse käigus sundida tegelasi end tundmatuseni muutma ning kohati isegi mõistusevastast sebimist ohjatakse plaanikohase lõpplahenduseni. Pinget kruvitakse meisterlikult üles kuni viimase hetkeni – publik peab mitu tundi ootama, enne, kui lõpplahendus (ametikohad) avalikustatakse.

Esimesel hetkel tundub, sellega ongi etendus läbi saanud. Aplaus näib olevat ebaõiglaselt hõre, kuigi asjatundlikud kriitikud tunnustavad lavastust ja eelkõige ülistavad lavastajat, hõisates: see on eesti poliitikas uus tase! Kadetsejad küll vihjavad, et lavastaja oli endale kalli raha eest palganud kogenud assistente, kes erakordse vilumusega suutsid kõigest kümnekonna päevaga lagastada sotsiaaldemokraatide ausameelse näo. Nurjata sotside arvatava ühinemise rahvaerakonna edumeelsema osaga. Diskrediteerida rida seni austust pälvinud poliitikuid ja lõpetuseks muuta isegi etenduse pealkirja, kus sõna „võitlus“ asendatakse ilkumist esile kutsuva „kodustamise“ või „taltsutamisega“.

Nüüd on Püha Jüri alandatud ja põrmu tallatud. Kuid kas see ongi kõik? Äkki leiduks veel põnevaid võimalusi, eriti sellisel juhul, kui Rohelisel Koletise kollektiivsel südamel on endistest aegadest midagi kripeldamas? Kui lehitseda lindiskandaali järgset raamatut „Valguses ja varjus“ (1995), siis tundub, et seal üritatakse Jüri Pihli isikut kõikepidi pilbastada, aga nähtavate tulemusteta. Teatavasti on Eesti ühiskonnal igasuguse kompra suhtes kasvanud ninasarviku moodi paks nahk. Paiska pori, palju paiskad, aga mehed teevad kustumatu innuga karjääri edasi.

Ent. Sellel nädalal peaks Tallinna linna volikogu kinnitama abilinnapea kandidaadid. Mis siis saab, kui keegi volikogust teeb ettepaneku hääletada mitte nimekirja, vaid igat üht eraldi? Muide, volikogu keskfraktsiooni liikmetest ¾ ei ole eesti nimedega. Fraktsiooni koosolekul tutvustatakse neile arusaadavas keeles kandidaate, sealhulgas kunagist pronksiöö siseministrit, aga toonitatakse seejuures – nagu kunagi Euroopa Liitu astumise puhul –, et igaüks võiks täna oma südametunnistuse järgi hääletada.

SEX&LUCIA 2001

hea kino

Tõepoolest, Julio Medemi film oli nii pildiliselt kui ka loo jutustamise poolest sõna otseses mõttes kino. Vaatasin seda vana (ikkagi 2001) filmi peamiselt Paz Vega tõttu, kes jättis üllatuslikult tugeva mulje õigete mõtete filmis „10 Items or Less” (2006). Ega Paz Vega Luciana eriti ei hiilanud, kuid mind köitis filmi struktuur, mis püüdis kirjutamise olemust nähtavaks muuta. Umbes sama asjaga tegelesin oma romaanis „Üüriline“, kuid Julio Medem läks kaugemale – muutis loomingu tegelikkuseks ja lasi seejärel loomingul topeldatuna mõjutada tegelikkust. Tulemuseks oli küllaltki mõjuv vaatemäng, kus tegelikkus märkamatult haihtus ja kujutelm sai paiguti reaalsusest reaalsemaks.

Miguel de Unamuno „Udu“ eesti keeles 2009

Lugemisnauding

„…inimene on surnuid hoidev loom…“ on Unamuno kusagil öelnud.

Miguel de Unamunoga sain ma tuttavaks kuuekümnendatel, kui noppisin välja lääne mõtlejate tsitaate mõningatest kodanlikke filosoofe mustavatest nõukogulikest traktaatidest. Tol ajal oli see ainus võimalus millestki midagi teada saada.

„Udu“ (Niebla) avaldati esmakordselt aastal 1914. Tänasel päeval, ligikaudu saja aasta pärast, on meil võimalik Unamuno romaani (nivolat) nautida postmodernse mõtlemise kontekstis ja samas kontekstis sellest ka vaimustuda. Aeg annab Unamuno tekstile silmanähtavalt uue, kõrgema kullaprooviga kvaliteedi ja kohati on see vapustav.

„Udu“ on romaan, mida tuleb maitsta nagu tundmatut jooki – esmalt ettevaatlikult nuusutada, siis proovida keeleotsaga… oma osas aitavad romaaniga tuttavaks saamisele kaasa Risko Pulleritsu saatesõnad, ning autori proloog lubab seejärel lugejal juba esimese suurema lonksu neelata.

Alles siis, kui taipate, et seda raamatut tuleks lugeda mingis kindlas võtmes, saab kirjanduslikku pidu pidada: hõrgud ja täpsed kujundlikud laused, mängud mõistete ja mõtetega, iroonia, mis kaasatundmiseks moondatud või siis topeldamine, mis naiivseks puhtsüdamlikkuseks maskeeritud.

„Ja selge see, et kui on olemas teine maailm, siis ei ole olemas siinset…“ tähendab Unamuno oma romaanis „Udu“

www.maavanem.ee

Värner Lootsmann on vist ainus eesti poliitik, kelle susserdamiste avalikustamiseks on loodud kodulehekülg, kuigi seda vaatama minna ma ei soovita, sest leht on nakatatud. Paistab, et järjekordne susserdamine!

Pikaajalisel haiguslehel olemise äraproovitud nipp seekord ei töötanud ja viimaks ometi tehti Värner ametist lahti, mispeale Edgar pröökas, et jälle pandi Keskile ära ja tubli mees jäi poliitika rataste vahele. Tore, et Isake-Savisaar ei lase mitte kunagi omadele liiga teha! Muide, tähelepanu vääriks tõsiasi, et just need Rahvaliidu liikmed, kel on susserdamistega pahandusi olnud, olid kohe hea meelega nõus Keskiga liituma…

Maavanem polegi nii tähtsusetu mees nagu esimesel pilgul paistab, tema õlul on kontroll omavalitsuste üle, et need ei ehitaks halbu ja seadusevastaseid ehitisi, või ei laenaks ennast lõhki. Kohe meenub, et kui Lootsmann oleks õigel ajal „ei“ öelnud, siis oleks meil „Karla katedraal“ alles jäänud.

Aga ei jäänud. Ja kui kõik oleks Lootsmanni teha, siis laiuks praegu Mustamäe pervel maantee ja nõlvak oleks „teatud inimeste“ maju täis tikitud.

Kalev Kesküla “Elu sumedusest” 2009

Mõnus raamat

Ega üks korralik raamat ei peagi olema telliskivi. Väike, hästi läbikomponeeritud tekst võib lugejat kõnetada hoopis mõjusamalt kui mõni jõgiromaan.

Kalev Kesküla miniatuurida saavad alguse sõnast või faktist, mis võivad pärineda tänapäevast, ajaloost või mõnest kaugest Euroopa paigast, kuid tekst kinnistab selle kindlalt Eestimaise elu külge.

On huumorit ja irooniat. Lause on selge ja täpne. Pole raisatud liigseid sõnu, et oma mõtteid väljendada.

Ega midagi, head inimesed, lugege moodsaid klassikuid ja püsige armastuse formaadis, sest Käsmus heliseb vaikus…

Birk Rohelend “Mu sõraline sõber” 2009

Masendav

Tundub, et meie riigis tõstab vaikselt pead terrorismile lähenev esimese hea elu põlvkonna vasakpoolsus. Midagi sarnast, mis sõjajärgsetel kuuekümnendatel päädis Mao ja Pol Pothi ideedega, või midagi Baader Meinhofiga samast, või hoopis on tegu eelmänguga Antonioni Zabriskie Pointi lõppkaadritele.

Birk Rohelennu raamatus ei ole midagi meelt rõõmsaks tegevat või südant soendavat. Peategelane vihkab ja põlgab valimatult kõike, see pole Õnnepalu julgusetu minakesksus ega Kenderlik kenitlev mina. See mina kahetseb, et temast ei saanud enesetaputerroristi või vähemalt koolitulistajat. Viimaks ta nakatab oma kodumaja seenega, mis peaks elanikele pikapeale piinarikast surma tooma ja on see üle eriti uhke.

On olemas hästi kirjutatud halbu raamatuid. Kuid see raamat on viletsalt kirjutatud. Kohati peab teksti lugema, kui halba tõlget – pingutama, et lausest aru saada. Kõik on vähemal või suuremal määral stereotüüpne, ei pinge langust, ei tõusu, kõik üks ühtlane vihkamine ja panemine.

Käisin autori kodulehel ja nägin, et ta kogenud, lausa kutseline võistluskirjanik. Seal oli üleval ka Rohelennu autorifilm, kus keegi lööb kellegi lihakirvega maha, sama mees süütab lõpuks kõik põlema. Pealtnäha nagu mõrvadeks polekski erilist põhjust. Või autori arvates ei peagi olema?…

Uue romaani “ÜÜRILINE” esitlus 22 okt.2009

Mul on hea meel teatada, et uue romaani “Üüriline” esitlus toimub 22. oktoobril kell 15.00 Kirjanike Liidus (Harju tn.1, III korrus) .

„Üüriline” on metafoor, väljendamaks oma alale pühendunud kirjaniku seisundit meie riigis. Teda talutakse, aga temaga ei pea arvestama.

Intrigeeriv tõsieluromaan piilub kirjanduselu kardinate taha ja ka toanurka, kus üüriline loob ja kiratseb. Huvitav, millisel teisel elualal on kõrgharidusega professionaali töötasu 1666 krooni kuus?

See on romaan, mida peaksid lugema ka meie president, peaminister, kultuuriminister ja kõik riigikogu liikmed.

Esitlusel on võimalik osta raamatut soodushinnaga.