Kes on Toomas Vint?

Toomas_Vint_kesonSündisin 5. märtsil 1944. a. Märtsirünnaku aegu kukkus pommikild palatisse, ema vedas mind koos madratsiga keldrisse ja mis rikkus ta tervise ja tähendas  operatsioone ning eluaegset rohtude neelamist .

Isa, professor Endel Vint – majandusteadlane. Töötas ENSV Teaduste Akadeemias, põllumajanduse sektori juhatajana, mis oli ka karjääri võimalik tipp, sest ta ei astunud parteisse.

Ema, kodune Tamara Vint (Kaarsoo) – kirjutas populaarteaduslikke kuuldemänge, juhatas koolides näiteringe, kirjutas sahtlisse luuletusi.

Vend, kunstnik Tõnis Vint – kuuekümnendatel kunsti uuendusliikumise eestvedaja, rühmituse ANK-64 vaimne juht.

Õde, kunstnik Maara Vint – on avaldanud mitmeid muinasjuturaamatuid (tekst + pildid).

Abikaasa, maalikunstnik Aili Vint – on tuntud kui loovuse koolitaja.

Tütar, minu kirjastaja Eva-Maria Vint Warmington – on ratsaspordi kohtunik.

Minu lapsepõlv möödus Tallinnas Nõmmel suure aia sees, sõna otseses mõttes lillede keskel, sest ema kireks oli aiandus. Lugema õppisin 4-aastaselt, ema valis raamatu ja kui see oli läbi, siis sain kinno ema põlve peal trofeefilme vaatama. Kodus oli suur eestiaegne raamatukogu: ”Looduse Kuldraamatud”, “Nobeli laureaadid”. Lugemine oligi mu lapsepõlve sisu. Muid ei lastud teiste lastega mängima, kardeti halbu mõjusid. Nii me vennaga olimegi oma aia sees hästi kasvatatud lapsed nagu armastusega hooldatud lilled.

Tol ajal oli sport au sees, teismelise eas tegelesin vehklemisega, mille kõrvalt muuks aega ei jäänudki. Treeninglaagrid, võistlused, tõsimeelne pürgimine N-Liidu noortekoondisesse. Lõpuklassi kevadel ütlesin ühel päeval endale, et aitab, oled juba suur mees, aga ei oska veel midagi mõistlikku oma eluga peale hakatata!

Tartu Ülikooli sisseastumine. Tahtsime koos mõne klassivennaga tõestada, et ka ilma komsomoli kuulumata saab edasi õppida. Esialgu võtsin bioloogiaõpinguid tõsiselt, aga varsti sukeldusin Tartu boheemlikku seltsiellu, kus päevad möödusid Ülikooli kohvikus ja õhtud restoranis “Volga”.

Siis sõjavägi. Meremehe mundris polaarjoone taguses Severomorskis ohvitseride lapsukestele vehklemist õpetamas. Sportroodus aega teenides hakkasin abstraktseid pildikesi joonistama, ja luuletusi ning jutte kirjutama.

Pärast sõjaväge tagasi ülikooli, kus vahepeal oli taastatud kohustuslik sõjaväeline väljaõpe, mis minu jaoks tundus olevat päris mõjuv põhjus ülikoolist lahkumisele.

Töö televisioonis – režissööri abi, siis assistent. Abiellumine äsja ERKI lõpetanud kunstniku Aili Sarvega (praegu Aili Vint). Aktiivne tegevus Noorte Autorite Koondises, poolpõrandaaluse ajakirja “Hees” väljaandmine. Alates 1969 vabakutseline. Samal aastal esimene personaalnäitus kohvikus “Pegasus”. Kunstnike Liidu liige 1973. Üle kahekümne suurema personaalnäituse nii kodu- kui välismaal.

Esimene raamat “Kahel pool hekiga palistatud teed” 1974. Kirjanike Liidus aastast 1979. Avaldanud 9 novellikogu ja 12 romaani.

Tänaseks on värvikas või kirev boheemlik elu on selja taha jäänud, viimased viisteist aastat olen seltskonnast tagasi tõmbunud, elu sisuks on saanud üksnes maalimine ja kirjutamine. Suved mööduvad Pärnumaal Kirsiringi talus. Harrastuseks kalapüük ja talu ümbuses paikneva kauni looduse hooldamine. Ja nii need päevakesed veerevad.