Toomas Vint

Kas kunstnik või kirjanik?

Mõned kummalised naised

Posted 4 months, 2 weeks ago at 6:09 am.

Add a comment

A3Toomas Vindi maalide näitus HAUS GALERIIS

Kunstist kirjutamise ja kunstiteoste mõtestamise jaoks on tekkinud justkui omalaadne keel, mis aja möödudes üha areneb, haarab endasse teistest valdkondadest laenatud uusi mõisteid, obligatoorseid stereotüüpe, ilma tegeliku sisuta üldistavaid kuvandeid. Viimasel ajal on pea kõigis kunsti puudutavates tekstides hakatud toonitama, et kunstiteos – videoinstallatsioon, performance, antivormiline skulptuur, abstraktne maal või isegi kunstiline tarbeese – esitab meile lugusid. Et kaasaegse kunsti tegemisel ja selle mõistmisel ongi lood kõige olulisemad. Mulle on jäänud mulje, et kaasaegse kunsti põhiprobleemiks on oma eksistentsi õigustamine ja vajalikkuse nähtavaks tegemine. Tuleb meelde, et kui kunsti piiride lõhkumine ja avardamine üheksakümnendatel lõplikult otsa sai, hakati rääkima sellest, et kunst on kui kanaarilind, kes annab ühiskonnale hoiatava signaali ja kaasaegse kunsti loojad sukeldusid agaralt sotsiaalsetesse probleemidesse. Nüüd jõudis kätte aeg, kus kanaarilind häälitseb üksnes iseenda (kuraatorite, tegijate) hüvanguks ja sellises olukorras tuli leida miski muu, mis kõnetaks vaatajat. Nii leitigi uus rakurss: nüüd räägib kunstiteos vaatajatele lugusid.

Kui ma oma Haus Galerii näituse „Mõned kummalised naised“ pressiteadet kirjutasin, siis pidasin tähtsaks toonitada: minu jaoks on oluline, et maal annaks tugeva emotsiooni. Et maal ei peletaks inimest galerii uksest välja jooksma, et vaatajal tekiks hoopis tahtmine mõnda maali uuest ja uuesti vaadata. Ma olen selline „vana aja kunstnik“, kes usub, et kunstiteos ise räägib vaatajale oma loo.

Nii mõnigi tuttav on pärinud, miks sa panid maalidel iseäralikud pealkirjad: „Taevast pudeneb pilvi“ või „Õitsev naine kanarbikumaastikus“ või „Üksinduse heidutav avarus“. Olen naljatoonil vastanud, et pealkirjad peaksid inspireerima sinu peas tekkivat lugu, mida sa arvad, et maal sulle jutustada tahab. Ja siis, etteaimamatult endalegi märkamatult, hakkasin kirjutama novelli: „Üksinduse heidutav avarus“ … Tänaseks on olemas juba kolm novelli, millede pealkirjadeks on maalide nimed. Mis seal ikka. Tahaksin sügiseks saada valmis novellikogu „Mõned kummalised naised“, kus lugeja leiaks sama nimega näituselt reprodutseerituna maalid ja maalide pealkirjadega novellid. See oleks siis nagu tore kingitus kaasaegsetele kunstikriitikutele, kes ihkavad, et igal kunstiteosel oleks vaatajale lugu rääkida.

Eks siis, armsad lugemishuvilised, hakake raamatut ootama, aga kes on läbematu ja kunstihuviline, võib 4. aprillini Haus Galeriis vaadata näitust „Mõned kummalised naised“

 

Ülo Mattheus „Tema salajane palve“

Posted 7 months ago at 7:57 am.

Add a comment

hea hea raamat

Kui  saatsin pärast „Tema salajase palve“ läbilugemist Ülo Mattheusile sõnumi , et teda hea romaani eest tänada, pidin miskipärast mõlgutama mõtteid sõna „hea“ üle. Hea võiks üldjuhul tähendada romaani tekstist peegelduvat head tunnet – mina nimetan seda teksti saundiks – , mis aurana lausete kohal küütleb. On õige rohkelt depressiivseid, agressiivseid, masendavaid, melanhoolseid ja eks ka muidki rõhuvaid tundeid tekitavaid raamatuid. On olemas isegi hästi kirjutatud halbu raamatuid. Ent vahel tuleb ette ka hästi kirjutatud häid raamatuid, kusjuures helgelt mõjuva teksti kirjutamine nõuab erakordset professionaalsust. Keele ja kirjanduse väga kõrgeklassilist tajumist. Usku ja teadmist oma eesmärgist – miks just niiviisi tuleb kirjutada.

 Olen püüdnud algupärase kirjandusega ikka sammu pidada, lugeda oluliste autorite teoseid ja sirvida uusi tulijaid. Sellel aastal oli kodumaine proosapilt tuimavõitu. Vaatamata raamatute üsna suurele arvule, andis tooni harrastuskirjandus, kus kirja pandud elust enesest võetud, kuid kirjanduslikult rämpsväärtust omavad lood, millele aga leidus ohtralt lugejaid ja mis edetabelites kõrgeid kohti hõivasid. Torkas silma, et just säherdune kirjavara läheb rahvale peale, kuigi tõsisemat sorti huviline ei suudaks neid üle pari lehekülje lugeda. Aasta hakkas läbi saama ja ei mingit elamust. Tõdesin nukrust tundes, et kodumaine kirjandus laskub pidurdamatult harrastuskirjutajate  tasemele. Et varsti on iga teine mees ja kolmas naine kirjanik. Ent kui keegi rohkem kirjutada ei oska, kui ühe tähenduslikkusele pretendeeriva stereotüüpse A4, siis saab temast installatsioonikunstnik.

Kui hakkasin lugema Ülo Mattheuse „Tema salajast palvet“, siis juba mõne lehekülje järel hõiskasin Ailile, et Mattheus on kirjutanud Raamatu. Jõudes III peatükini juubeldasin: „See on Raamat!“ Kui jäi lugeda mõnikümmend lehekülge, küsis Aili ettevaatlikult, et kas on ikka veel Raamat, mispeale sain  innukalt noogutada. Iseendale meeleheaks.

Lugemiselamus oli saadud. Meie oma Eesti kirjanik oli osanud lugejale jutustada loo, mis on tõepärane ja nii mõjuv, et tekstist joovastatud lugeja ei taha hulk aega tegemist teha sellega, mida me tegelikuks tegelikkuseks oleme harjunud pidama.

Brecht ilmub öösel

Posted 1 year, 6 months ago at 10:44 am.

Add a comment

Mati Undi viimane romaan

Kui USA National Public Radio tegi mulle ettepaneku osaleda projektis Around The World in 80 Books, kus mul tuleb soovitada  inglise keelde tõlgitud head kodumaist raamatut, siis otsemaid kangastus mulle „Brecht ilmub öösel“, mis kunagi jättis mulle võrratu mulje. Kui raamatu uuesti läbi lugesin, meeldis see mulle võib-olla veelgi rohkem.

1997. aastal ilmunud Brechti-raamat jäi Mati Undil viimaseks proosateoseks. Kindlasti oli selles süüdi seik, et mingite imelike asjaolude tõttu suhtuti tookord raamatusse üleoleva vaenulikkusega, kuid Mati kirjutas raamatut „südameverega“ ja pani teose edule suuri lootusi. Võimalik, et mitmeplaaniline ja igas mõttes oluline Brechti-raamat ilmus kümmekond aastat liiga vara. Igal juhul oli Mati suure töö ära teinud, et kunstiliselt küpse ja vaimuka tekstiga muuta tänapäeval nähtavaks aastat 1940, mis oli Eesti ja kogu maailma jaoks õudusunenägu. Brecht põlgas Hitlerit ja armastas Stalinit sel ajal, kui need kaks sigudikku teineteisele sõpruse märgiks naeratasid. Brecht oli Undi enda jaoks oluline teatrimees, aga samal ajal suutis ta külmavereliselt oma iidolit naeruvääristada. 1997. aastal olin ma veendunud, et „Brecht ilmub öösel“ on väärtuslikumaid tekste, mis eesti kirjanikud on kirjutanud, kuigi möönsin, et vahest on ta dokumentaalse materjaliga veidi üle pingutanud. Täna ma arvan, et Mati Undi suurepärast teost tuleks promoda samasuguse innuga, kui seda tehakse Paju ja Oksaneni raamatutega.

2009. aastal ilmus Dalkey Archive Pressi kirjastuselt „Brecht at Night“ ja see arvati aasta 25 paima tõlke sekka. Minu üllatus oli suur, kui NPR ei olnud nõus, et ma seda raamatu reklaamiksin. Tõsiasi, et meie raamatud olid ilmunud ühes ja samas kirjastuses, on sel puhul seal maal tõsiseks takistuseks. Ma pidin valima uue, mingi teise kirjastuse poolt välja antud raamatu – Tõnu Õnnepalu “Piiririigi”.

 

Avalikult abielust

Posted 1 year, 8 months ago at 9:23 am.

Add a comment

vastsest raamatust

Ei, ei … ma ei hakka pajatama oma abielust, kuigi olen huvipakkuvalt elanud ühe ja sama naisega 45 aastat ning sellest saaks nii mõndagi meeliköitvat rääkida. Seevastu aasta tagasi me lobisesime oma abielust TV-inimestele, kes kudusid meie ütlemised oma saatesse, millel reklaamgi oli jahmatavalt intrigeeriv ja meid masendav. Isegi kui täna guugeldada tuntud maalikunstnikku Aili Vinti, siis juba viies viide kõneleb sellest, et „ükskord tõi Toomas mulle koju oma uue naise …“ Ja nii see jääb vist aastateks. TV-saates esitati meie poolt räägitut suvaliselt ning kummalises kontekstis. Meid kasutati üsna julmalt ära, mõtlemata hetkegi, millised sügavamad tagajärjed võivad sellel olla. Kuid samal ajal pole halba ilma heata … toona ma otsisin ainest uue romaani jaoks ja ühtäkki oli kogu see TV jant, otsekui suhu torgatud rasvane suutäis.

Ma olen rõhutanud, et „Avalikult abielust“ on armastusromaan, kuigi selles pole juttu armastusest triviaalses mõttes. Pigem küsitakse selles raamatus: mis siis on, kui midagi ei ole? Ja ega olegi seal tunnetest nõretavat elu, kuid naine ja mees püsivad aastakümneid koos. Võib arvata, et nendes on rohkem ühist, kui lahutavat ja seda vaatamata minevikus läbi elatud õudustele, mida alkohoolik võib oma lähedastele tekitada. Kuid kas minevik on päriselt ära kadunud aeg?

TV-saade loob romaanile dünaamilise tausta, mis võimaldab piiluda tänases päevas elavate peategelaste hingesoppidesse ja rännata koos lugejaga aastate tagusesse aega. Ma olen püüdnud peategelastele Viviani ja Voldemarile hästi lähedale minna, kuid olen kaugel sellest, et nad minuga samastuksid. Ma ei igatse kloone, on huvitav, kui iga kirjanduslik kangelane on isikupärane ja oma erilise maailmaga.

 

Raamatut saate lehitseda ja osta SIIT!
 

Galeristi laip põletati keskütteahjus

Posted 2 years, 8 months ago at 9:02 am.

Add a comment

basm[1]tõsielulist Venemaalt

Oma uues raamatus „Kunstniku elu“ jutustan ma lugu Pariisis Gorky galeriis toimunud näitusest ja sellest, kuidas galeriiomanik Garig Basmadžjan 1989 aastal Moskvas kadunuks jäi. Kui hakkasin lugu kirjutades internetiavarustes kunagiste sündmuste jälgi ajama , ei saanud ma mingeid vastuseid. Justkui seda kõike poleks kunagi olnud. Seevastu pärast raamatu ilmumist võttis minuga kontakti üks hea lugeja ja soovitas venekeelsetelt lehekülgedelt otsida. See oli tõepoolest hüva nõu ning tänu sellele ma saan nüüd pajatada seikadest, millest raamatus jutustamata jäi.

Poeet, tõlkija, antikvaar ja galerist Garig Basmadžjan lendas 1989.a. juulikuus NSV Liitu, et lõplikult vormistrada nõukogude muuseumitele määratud hinnalistest kunstitöödest koosnev kingitus. Samal ajal tahtis ta lahendada probleemi, mis oli tal tekkinud Leningradi tollis – 1988. aastal oli nii Tretjakovi galeriis kui ka Ermitaažis tema kollektsiooni näitus, kuid selle tagasiviimisel peeti kunstitööd kinni Leningradi tollis.

29. juulil väljus Garig Basmadžjan hotellist „Rossia“, istus kohvivärvi Žigulisse ja kadus jäljetult. Galeristi kadumise uurimine kestis 6 aastat, levis arutult palju erinevaid versioone, milledest on kõige levinum, et ta tapeti Petrovkal asuvas galeriis raha väljapressimise või tüli käigus ja laip põletati keskütteahjus. Arvatakse ka seda, et asja toimetas talle omase julmusega vene maffia.

Kirjanik Eduard Limonov, kes sageli külastas Gorky galeriid, et Basmadžjani pakutud konjakit juua, tema kokaiini nuusutada või hašišit suitsetada ja talt raha laenata, on üsna kindel, et Garig oli spioon, kes võis olla mitmete erinevate riikide teenistuses.

Tolliprobleem lahenes alles 15(!) aasta pärast ja kunstitööd jõudsid lõpuks Venemaalt tagasi Gorky galeriise, mille nimi on aga tänaseks hoopis Garig Basmadijani nimeline galerii.

Toomas Vint “Kunstniku elu”

Posted 2 years, 9 months ago at 12:03 pm.

Add a comment

Tom_Vaheleht_2_FB

uus raamat

2000. aastal ilmunud novellikogumikus „Elamise sulnis õudus“ olid jutud ja mälestused segamini ning lugejal oli raske vahet teha, milline lugu kasvas välja autobiograafilisest materjalist ja milline on läbinisti väljamõeldis. Raamatus „Kunstniku elu“ on tõsielule ja fantaasiamängudele selge vahe sisse tehtud neid tsüklitesse lahterdades.

Mulle meeldib novelle kirjutada ja väikese formaadiga pilte maalida. Ma olen läbematu loomuga ja tahan hästi kiiresti lõpptulemuseni jõuda. Novell on tekst, kus saab nappe vahendeid kasutades esitada üsna terviklikku lugu. Novelli võib võrrelda asjatundliku giidi poolt juhitud linnaekskursiooniga, kus turist näeb eelkõige seda, mis on linnast tõepärase mulje saamiseks oluline. Autobiograafiline novell on otsekui ekskursioon ajaloomuuseumis. Giid juhib tähelepanu sellele, mis tema arvates on möödanikust tähele panemist ja meelde jätmist väärt. Seekord on biograafilise tähelepanu all kunstnik Toomas Vindi elu ja elu, mida elasid kunstnikud paarkümmend või rohkemgi aastaid tagasi. Isiklikest mälukildudest on kootud ilukirjanduslikud lood. Kummaline on see tänapäev – mida aeg edasi, seda rohkem saab isiklikust avalik. Kuid isiklik pole alati tõene. Tegelikkus võib ehk juba homme olla valdavas osas pelk fantaasiamäng. Või vastupidi?

Raamatut saate lehitseda ja osta SIIT!

 

Dag Solstad „17.romaan“ eesti keeles 2011

Posted 3 years, 4 months ago at 7:46 am.

1 comment

Norra, Ibsen ja escape

Juba esimestel lehekülgedel jättis romaan mulje, et tekst, mida parajasti loed, pole kaugeltki see, mida kirjanik sulle rääkida tahab. Paljusõnaliselt ja põhjalikult jutustatakse seiku romaanikangelase elust ja kirjeldatakse Norra paikkondi. Raamat võiks tunduda igav, tüütav, värvitu ja lugeja vastu üsna ebasõbralik. Midagi erilist ei juhtu, kuid samal ajal miski hoiab lugejat tekstis kinni. Iga lehekülje sees, taga ja ees peitub seletamatu pinge või eelaimus. Asjatundlikum lugeja hakkab ise kokku klopsima ootamatuid pöördeid ja lahendusi, kuid õige varsti need tühistatakse. Kuid leheküljel 54 saab lugeja autorilt selge – põnevusromaani võttestikku kuuluva – vihje, et õige varsti sünnib midagi, mis võib kõik teistsuguseks muuta. Lugejahuvi mitmekordistub, ja kui ta taipab, et pöördeliseks ei saagi sündmus, vaid esimesel hetkel tühisena tunduv lause, siis tabab teda nõutus, mis alles ajapikku läheb üle teadmiseks, et talle on nüüd ulatatud võti, mis võimaldab  juurdepääsu romaani tõelise sisu juurde.

Dag Solstad jutustab meile kummalist lugu mehest, kes igatseb elada üksindusrahus, ilma vähimagi häiriva suhtlusvõrgustikuta. Ta muudab olematuks sidemed lähedaste ja sõpradega. Tema leivateenimissuhtedki piirduvad üksnes immigrantlike ringkondadega. Paar aastakümmet on ta täiuslikult vaba kõigest, mida Norra (või ükskõik, millise Euroopa riigi) kodanikud peavad normaalseks ja õnnetoovaks inimestevaheliseks lävimiseks… Kuid ühel päeval otsustab ta siiski sõita esimest korda oma juba teismeliseks saanud pojapoega vaatama. Äkiliselt peab ta olema keskkonnas, millest on jõudnud võõrduda. Iga olukord ja väljaöeldud lause saab tema jaoks meeletu võimenduse – tähtsusetu muutub oluliseks ning ta teeb sellest enda jaoks saatuslikke järeldusi.

Romaan kulmineerub vapustavalt hästi kirjutatud (hüper-sürrealistliku) episoodiga, kuidas peategelane jälgib koos tosinkonna normaalse norra väikelinna kodanikuga lendavate laste parve. Päris lõpp saabub elegantse vihjega, mis rõhutab Ibseni kohalolekut selles romaanis.

Ma ei usu, et „17. romaanis“ mängiks määravat rolli Ibseni või Norra kontekst . Isegi see, kuidas maailm on neljakümnendate põlvkonna jaoks teinud läbi vapustava ja nukraks tegeva muutuse, pole selle raamatu jaoks väga oluline. Peamine peitub lõputult korduvas asjaolus, et kui sa tahaksid olla oma hingega kahekesi, ütleb sulle abikaasa: hakkame nüüd minema sõprade sünnipäevale, naabrite grilliõhtule, pulma või ristsetele, firma korraldatud vastuvõtule või suguvõsa kokkutulekule, ning sa oledki sunnitud olema mitmeid tunde olukorras, kus sul on rõõmsate inimeste keskel nii piinavalt halb, igav ja tüütu.

Kirjandusaasta 2010

Posted 3 years, 7 months ago at 10:58 am.

Add a comment

Raamaturiiul_2010Urmas Vadi ja Mart Murde

Olen sellelgi aastal lugenud pea kõiki olulisemaid kodumaistelt autoritelt ilmunud tekste, kuid vastupidiselt eelmisele aastale, polnud mul indu neid lahata, sest üldpilt oli minu meelest hallivõitu ja pettumusterohke. Tekstid lonkasid küll ühest, küll mõlemast jalast - tundub, et esmased lugejad üksnes kiljuvad võltsvaimustusest ja ei julge puudusi kätte näidata. Või nad ei suuda neid nähagi, sest tasemelatt poetatakse järjest madalamale ning ollakse nähtavasti rahul sellega, et eesti kirjandus hakkabki olema harrastuskirjandus, millelt ei saagi nõuda professionaalsust. Ja mis veel rääkida toimetajatest, kes lasevad tuntud kirjanike- ja tuntud teoste valesti kirjutatud nimesid tekstis kilgendada, lubavad autoril tegelast ühel ja samal leheküljel kord ühe, siis teise nimega nimetada, mis omakorda kutsub lugejas esile mitmemõttelist hämmingut.

Ütlesin ära kõigile, kes tahtsid, et ma sel aastal avaldaksin oma arvamust eesti kirjandusest, sest ma ei soovinud kinnistada toriseva ja mitte millegagi rahul oleva vanamehe kujundit, mis on Vindile külge kleepunud siin, kõike väga isiklikult võtvas kodumaises kirjandusilmas. Ma oleksin rahuliku südamega vaikinud, kuid kui aasta hakkas lõppema, sain lugeda midagi säärast, mis mu meele ootamatult hästi rõõmsaks tegi.

Kõige esmalt Mart Murde värsid novembrikuises Loomingus. Luules maad võtnud liigendatud proosatekstide taustal oli lihtsalt ime lugeda mulle tundmatu autori luulet, kus iga sõnakooslus oli loodud selleks, et võimalikult elamuslikku tunnet või mõtet esile kutsuda. Meenusid noor Luik ja noor Viiding, ja ma loodan, et mõnekümne aasta pärast meenub tänasele luulesõbrale noor Murde.

…Andke aega andke aega / andke ämblikule aega / aega õnneämblikule / aega õnnetule

Mõned aastad tagasi rõõmustas meeli Mehis Heinsaare väga hästi komponeeritud jutukogu „Rändaja õnn“ ja nüüd esitas samal kooslustasemel oma jutte Urmas Vadi. Mõned on miskipärast leidnud Heinsaare ja Vadi tekstiloome sarnasusi, kuid minu arvates on see väga vildakas lähenemine. Kui juba mingeid ühisjooni otsida, siis võiks ehk mainida Daniel Kehlmanni. Võiks aga ei peaks. Igal juhul on „Kirjad tädi Annele“ märkimisväärselt õnnestunud raamat. Proosaraamat, mis loob ebareaalse reaalsuse, mis saab omasoodu väga hästi ka tegelik tegelikkus olla. „Autobiograafiline mina“ on väga otstarbekalt ära kasutatud ja mingil seletamatul moel on juttudesse sisse kirjutatud kolmas (metafüüsiline?) dimensioon. Nii, et kohe 3D kirjandus?! Aga miks ka mitte.

Kuid ma ei saa aru, miks on hakatud Urmas Vadi väga head jutukogu romaaniks nimetama? Raamatus pole selle kohta vähematki vihjet, siduv motiiv on eesti kirjaniku mõeldamatus pühenduda Eesti Riigis romaani kirjutamisele. Üleüldse on viimasel ajal moeks romaani devalveerida – kõikvõimalikke mõttepäevikud, reisiraamatud, autobiograafiaid ja jumal teab veel mida on hakatud romaani pähe maha müüma ja eks siis ka lugema. On oht, et kui hakata Vadi head jutukogu lugema romaani võtmes, siis võib jääda ekslik mulje võrdlemisi ebaõnnestunud ja eklektilisest teosest.

Oi aegu ammuseid …

Posted 3 years, 8 months ago at 7:28 am.

Add a comment

valimiste-eelne kultuuriminister

Nõukogude Liidus oli kombeks inimesi hävitada. Stalini aegadel otse füüsiliselt, hiljem muututi leebemateks ja vastaliste (samuti emigreerunud muusikute!) nimi tallati sügavale porri, kusjuures tavaliselt võtsid tööliste ja talupoegade esindajad vihaselt sõna ning rääkisid, millise jälgi tegelasega meil tegemist on. Seegi kord – kuid Eesti Vabariigis – algas Neeme Järvi hävitusaktsioon palganumbrite lekitamisega ajakirjandusele, mis tegi üleöö senisest suurkujust rahva silmis ahne meretaguse peletise. Aktsiooni nõukogulikuks jätkuks oli eile Postimees-onlainis rahvameelse kirjaniku artikkel „Mõõdutundeta kuulsus“, millele lisandus veel raevukas lugejakiri. Inimene, kelle panus eesti kultuuri jaoks on hindamatu, oli nüüd rahva silmis lõplikult häbistatud.

Mulle meenus, et eelmise aasta kevadel toimus samalaadne hävitusaktsioon. Ajakirjandusele lekitati kirjanike pöördumine, kus räägiti kirjanikupalgast ja sotsiaalsetest tagatistest kirjanikele. Rahvas sattus raevu: muidusööjad tahavad maksumaksja raha raisata. Mõne päeva jooksul muutus kunagine palju lugev ja kirjandust armastav rahvas kirjanikke vihkavaks rahvaks. Seejärel sai kultuurikulutusi innukalt kärpiva erakonna kultuuriminister jälle rahulikult magada – rahvas näitas, et soovib valida just neid, kes kirjanduse peale raha ei raiska. Ma usun, et nüüd ollakse kindlad, et eelseisvatel riigikogu valimistel valitakse eelkõige erakonda, kes „Järvi-sugusele ülbikule“ hiigelhonorare ei maksa.

Ma ei oska aimatagi, kes kultuuriministeeriumis säherdusi nõukaaegseid võtteid armastab, kuid vastutus Järvi vastutustundetu mutta tallamise eest jääb erakonna kanda, kelle ridadesse seekordne kultuuriminister kuulub. Kultuuriminister ise on ju tore tädike, kes siis, kui tuju tuleb, juhatab laulupeol ühendkoore ja ootab ikka kannatamatult järjekordset Arterit, et seda õhinal kaanest kaaneni läbi lugeda. Muide, Postimehe Arter oli aastaid tagasi kultuurist asjalikult kõnelev väljaanne, kuid tänaseks on see muutunud üksnes meelelahutuslikuks lehelisandiks.

Muusikaline nädalavahetus

Posted 3 years, 8 months ago at 11:17 am.

Add a comment

publikust

Kui väljas on sombuilm ning aeg ajalt puistab pilvedest midagi märga ja külma, on mõnus soojas toas lasta värvilise ekraani kaudu muusikal endasse kanduda. Näiteks jälgida Sky Artsi vahendusel Cambridge Folk Festivali ja kuulata Julie Fowlist või Seasick Steve’i, mis toob hinge midagi juba ununema kippuvat – head ja ilusat. Küllap samasuguseid tundeid kogeb festivali publikki, kes on kiilaks muutuvate pealagedega härrad ja kogukaks saanud prouad, nii nelja-viiekümnesed või vanemadki, ning muusika taktis õõtsutab end isegi üks pitsilist kleiti kandev veteranhipi. Noori inimesi ei ole näha ja lapsigi ei ole vanaemad taibanud kaasa võtta.

Felix Mendelssohn Bartholdy Gala toimub Leipzigis. Tähistatakse „Pulmamarsi“ autori sünnipäeva, kuhu on kutsutud ka Lang Lang. Kui klassikalise muusika superstaar tõuseb klaveri tagant püsti, tõuseb saalis ovatsioonidetorm. Kaamerasilm näitab publikut, kes aplodeerib silmanähtavalt muusikale, mitte kuulsale nimele ja siis tuleb lisapalaks Chopini etüüd „Tristesse“. See lihtne pala on kui lakmuspaber muusiku hinge mõõtmiseks, Lang Lang laseb igal helil kõlada lõpuni, tal on aega ja tundlikkust ning me saame näha sedagi, kuidas Gewandhaus Orkestri tšellomängija jälgib pianisti sõna otseses mõttes lummatuna.

Ma olen vahel hea meele kuulanud André Rieu seatud Šostakovitši valssi, vahetevahel on vilksatanud Sky Artsis hiiglaslike rahvamasside ees mõned veidrad esitused, kus publik Rieu juhtimisel tõstab kooris käsi nagu on tavaks spordivõistlustel või siis sedagi, kuidas nelja-aastane fraki rõivastatud neegripoiss kääksutab viiulit, mis aga paneb publiku hardusest lausa nutma. Seekord mängiti Dresteni ooperimajas pulmi, mitmesaja-euroste piletite eest istus saalis väga kirev publik, nii särgiväel, kui õhtutualettides. Mind hämmastas, kui palju seal oli noori inimesi. Rieu mängis virtuooslikult Stradivariuse viiulit. Laval valitses roosa ja helesinine. Orkestrandid paistsid lõbusad või vähemat heatujulised. Nad olid tipptasemel muusikud, kuid palgatud nalja tegema ja publikut naerutama. Kõik oli kuidagi eriti kerglane, sihilikult kitšilik. Üle igasuguse piiri lääge. Mulle tundus, et tegemist pole ooperimajaga, et see, mida ma vaatan on Oktoberfest. Publik elas labasustele tormiliselt kaasa. Noortele tundus see kõik eriti lahe olevat.

Etenduse lõpus suutis tromboonimängija hoida väljasirutatud lõua otsas trombooni peaaegu minuti. Rahvas plaksutas talle vaimustunult.

Kui palju on viimastel aegadel räägitud sellest, et naljanumbritega tuleb tuua publikut tõsist muusikat kuulama, et põnevusromaanidega saab harjutada noori lugema ja muud sellist. Mulle aga meenub, kuidas kadunud Mati Unt kurtis, et tema nooruses soovis etendus lavalt publiku sekka minna, aga tänaseks on hoopis publik ise lavale trüginud.