Kas tõeline on tõeline? See on küsimus, millele näib vastust otsivat pea iga Toomas Vindi maal. Ometi me ei saa kindlalt väita, et Vint otsib vastuseid, pigem ta esitab küsimusi, millel puuduvad vastused.

Konflikt tegelikkuse ja näilisuse vahel näib olevat Toomas Vindi maalide sisuks, kuigi seda kindalt väita ei saa. Näiline (kujutelm) on maalitud liiga tegelikkuse sarnaseks ja ühel hetkel me ei tea enam, mis on mis. Võimalik, et see ongi kunstnikule oluline taotlus: viia vaataja tõelisuse ja näilise vaevutajutava piiri peale. Et las ta balansseerib seal niikaua, kui kaotab tasakaalu.

Toomas Vint hakkas esinema näitustel kuuekümnendate lõpul, ANK-64 järellainetuses, aga tõeline läbimurre toimus tööga „Sinu liblikas lendab sinu aasale” 1971. Vint on olnud kogu aeg omaette, püüdmata alluda trendimõjudele. Ta ajab oma asja, ehitab üles oma maailma, kus kehtivad tema enda loodud seaduspärasused.

Vindi loomingut tõlgendada püüdes on kasutatud termineid: intellektuaalne naivism, transavangard, metafüüsiline maal, magritilik sürrealism…Ta ise nimetab oma töid kontseptuaalseteks maastikeks.

Vint viib vaataja jahmatavalt kaunisse, aga kummalisse maailma. Maalist maali mängib autor publikuga veidrat mängu, kus käiakse trumbina välja vaataja reaalsusejanu, mis lubab igatsuslikku vastu võtta tegelikkusena.

1990-ndate keskpaiku sekkus Vint aktiivselt kunstiellu, esitades näitusele „Biotoopia” (1995) kaasaegset kunsti parodeeriva installatsiooni „Vaikelu”, misjärel jätkas eesti kunstipoliitika kirglikku arvustamist ajakirjanduses. Pärast näituse „Déjà vu” (2000) kureerimist tõmbus kunstikõnelustest kõrvale.

Vindi maale on eksponeeritud paljudes välisriikides. Töid on omandanud mitmed kunstimuuseumid ja prominentsed erakogud.