Toomas Vint

Galeristi laip põletati keskütteahjus

tõsielulist Venemaalt

Oma uues raamatus „Kunstniku elu“ jutustan ma lugu Pariisis Gorky galeriis toimunud näitusest ja sellest, kuidas galeriiomanik Garig Basmadžjan 1989 aastal Moskvas kadunuks jäi. Kui hakkasin lugu kirjutades internetiavarustes kunagiste sündmuste jälgi ajama , ei saanud ma mingeid vastuseid. Justkui seda kõike poleks kunagi olnud. Seevastu pärast raamatu ilmumist võttis minuga kontakti üks hea lugeja ja soovitas venekeelsetelt lehekülgedelt otsida. See oli tõepoolest hüva nõu ning tänu sellele ma saan nüüd pajatada seikadest, millest raamatus jutustamata jäi.

Poeet, tõlkija, antikvaar ja galerist Garig Basmadžjan lendas 1989.a. juulikuus NSV Liitu, et lõplikult vormistrada nõukogude muuseumitele määratud hinnalistest kunstitöödest koosnev kingitus. Samal ajal tahtis ta lahendada probleemi, mis oli tal tekkinud Leningradi tollis – 1988. aastal oli nii Tretjakovi galeriis kui ka Ermitaažis tema kollektsiooni näitus, kuid selle tagasiviimisel peeti kunstitööd kinni Leningradi tollis.

29. juulil väljus Garig Basmadžjan hotellist „Rossia“, istus kohvivärvi Žigulisse ja kadus jäljetult. Galeristi kadumise uurimine kestis 6 aastat, levis arutult palju erinevaid versioone, milledest on kõige levinum, et ta tapeti Petrovkal asuvas galeriis raha väljapressimise või tüli käigus ja laip põletati keskütteahjus. Arvatakse ka seda, et asja toimetas talle omase julmusega vene maffia.

Kirjanik Eduard Limonov, kes sageli külastas Gorky galeriid, et Basmadžjani pakutud konjakit juua, tema kokaiini nuusutada või hašišit suitsetada ja talt raha laenata, on üsna kindel, et Garig oli spioon, kes võis olla mitmete erinevate riikide teenistuses.

Tolliprobleem lahenes alles 15(!) aasta pärast ja kunstitööd jõudsid lõpuks Venemaalt tagasi Gorky galeriise, mille nimi on aga tänaseks hoopis Garig Basmadijani nimeline galerii.

Toomas Vint “Kunstniku elu”

uus raamat

2000. aastal ilmunud novellikogumikus „Elamise sulnis õudus“ olid jutud ja mälestused segamini ning lugejal oli raske vahet teha, milline lugu kasvas välja autobiograafilisest materjalist ja milline on läbinisti väljamõeldis. Raamatus „Kunstniku elu“ on tõsielule ja fantaasiamängudele selge vahe sisse tehtud neid tsüklitesse lahterdades.

Mulle meeldib novelle kirjutada ja väikese formaadiga pilte maalida. Ma olen läbematu loomuga ja tahan hästi kiiresti lõpptulemuseni jõuda. Novell on tekst, kus saab nappe vahendeid kasutades esitada üsna terviklikku lugu. Novelli võib võrrelda asjatundliku giidi poolt juhitud linnaekskursiooniga, kus turist näeb eelkõige seda, mis on linnast tõepärase mulje saamiseks oluline. Autobiograafiline novell on otsekui ekskursioon ajaloomuuseumis. Giid juhib tähelepanu sellele, mis tema arvates on möödanikust tähele panemist ja meelde jätmist väärt. Seekord on biograafilise tähelepanu all kunstnik Toomas Vindi elu ja elu, mida elasid kunstnikud paarkümmend või rohkemgi aastaid tagasi. Isiklikest mälukildudest on kootud ilukirjanduslikud lood. Kummaline on see tänapäev – mida aeg edasi, seda rohkem saab isiklikust avalik. Kuid isiklik pole alati tõene. Tegelikkus võib ehk juba homme olla valdavas osas pelk fantaasiamäng. Või vastupidi?

Dag Solstad „17.romaan“ eesti keeles 2011

Norra, Ibsen ja escape

Juba esimestel lehekülgedel jättis romaan mulje, et tekst, mida parajasti loed, pole kaugeltki see, mida kirjanik sulle rääkida tahab. Paljusõnaliselt ja põhjalikult jutustatakse seiku romaanikangelase elust ja kirjeldatakse Norra paikkondi. Raamat võiks tunduda igav, tüütav, värvitu ja lugeja vastu üsna ebasõbralik. Midagi erilist ei juhtu, kuid samal ajal miski hoiab lugejat tekstis kinni. Iga lehekülje sees, taga ja ees peitub seletamatu pinge või eelaimus. Asjatundlikum lugeja hakkab ise kokku klopsima ootamatuid pöördeid ja lahendusi, kuid õige varsti need tühistatakse. Kuid leheküljel 54 saab lugeja autorilt selge – põnevusromaani võttestikku kuuluva – vihje, et õige varsti sünnib midagi, mis võib kõik teistsuguseks muuta. Lugejahuvi mitmekordistub, ja kui ta taipab, et pöördeliseks ei saagi sündmus, vaid esimesel hetkel tühisena tunduv lause, siis tabab teda nõutus, mis alles ajapikku läheb üle teadmiseks, et talle on nüüd ulatatud võti, mis võimaldab  juurdepääsu romaani tõelise sisu juurde.

Dag Solstad jutustab meile kummalist lugu mehest, kes igatseb elada üksindusrahus, ilma vähimagi häiriva suhtlusvõrgustikuta. Ta muudab olematuks sidemed lähedaste ja sõpradega. Tema leivateenimissuhtedki piirduvad üksnes immigrantlike ringkondadega. Paar aastakümmet on ta täiuslikult vaba kõigest, mida Norra (või ükskõik, millise Euroopa riigi) kodanikud peavad normaalseks ja õnnetoovaks inimestevaheliseks lävimiseks… Kuid ühel päeval otsustab ta siiski sõita esimest korda oma juba teismeliseks saanud pojapoega vaatama. Äkiliselt peab ta olema keskkonnas, millest on jõudnud võõrduda. Iga olukord ja väljaöeldud lause saab tema jaoks meeletu võimenduse – tähtsusetu muutub oluliseks ning ta teeb sellest enda jaoks saatuslikke järeldusi.

Romaan kulmineerub vapustavalt hästi kirjutatud (hüper-sürrealistliku) episoodiga, kuidas peategelane jälgib koos tosinkonna normaalse norra väikelinna kodanikuga lendavate laste parve. Päris lõpp saabub elegantse vihjega, mis rõhutab Ibseni kohalolekut selles romaanis.

Ma ei usu, et „17. romaanis“ mängiks määravat rolli Ibseni või Norra kontekst . Isegi see, kuidas maailm on neljakümnendate põlvkonna jaoks teinud läbi vapustava ja nukraks tegeva muutuse, pole selle raamatu jaoks väga oluline. Peamine peitub lõputult korduvas asjaolus, et kui sa tahaksid olla oma hingega kahekesi, ütleb sulle abikaasa: hakkame nüüd minema sõprade sünnipäevale, naabrite grilliõhtule, pulma või ristsetele, firma korraldatud vastuvõtule või suguvõsa kokkutulekule, ning sa oledki sunnitud olema mitmeid tunde olukorras, kus sul on rõõmsate inimeste keskel nii piinavalt halb, igav ja tüütu.

Kirjandusaasta 2010

Urmas Vadi ja Mart Murde

Olen sellelgi aastal lugenud pea kõiki olulisemaid kodumaistelt autoritelt ilmunud tekste, kuid vastupidiselt eelmisele aastale, polnud mul indu neid lahata, sest üldpilt oli minu meelest hallivõitu ja pettumusterohke. Tekstid lonkasid küll ühest, küll mõlemast jalast - tundub, et esmased lugejad üksnes kiljuvad võltsvaimustusest ja ei julge puudusi kätte näidata. Või nad ei suuda neid nähagi, sest tasemelatt poetatakse järjest madalamale ning ollakse nähtavasti rahul sellega, et eesti kirjandus hakkabki olema harrastuskirjandus, millelt ei saagi nõuda professionaalsust. Ja mis veel rääkida toimetajatest, kes lasevad tuntud kirjanike- ja tuntud teoste valesti kirjutatud nimesid tekstis kilgendada, lubavad autoril tegelast ühel ja samal leheküljel kord ühe, siis teise nimega nimetada, mis omakorda kutsub lugejas esile mitmemõttelist hämmingut.

Ütlesin ära kõigile, kes tahtsid, et ma sel aastal avaldaksin oma arvamust eesti kirjandusest, sest ma ei soovinud kinnistada toriseva ja mitte millegagi rahul oleva vanamehe kujundit, mis on Vindile külge kleepunud siin, kõike väga isiklikult võtvas kodumaises kirjandusilmas. Ma oleksin rahuliku südamega vaikinud, kuid kui aasta hakkas lõppema, sain lugeda midagi säärast, mis mu meele ootamatult hästi rõõmsaks tegi.

Kõige esmalt Mart Murde värsid novembrikuises Loomingus. Luules maad võtnud liigendatud proosatekstide taustal oli lihtsalt ime lugeda mulle tundmatu autori luulet, kus iga sõnakooslus oli loodud selleks, et võimalikult elamuslikku tunnet või mõtet esile kutsuda. Meenusid noor Luik ja noor Viiding, ja ma loodan, et mõnekümne aasta pärast meenub tänasele luulesõbrale noor Murde.

…Andke aega andke aega / andke ämblikule aega / aega õnneämblikule / aega õnnetule

Mõned aastad tagasi rõõmustas meeli Mehis Heinsaare väga hästi komponeeritud jutukogu „Rändaja õnn“ ja nüüd esitas samal kooslustasemel oma jutte Urmas Vadi. Mõned on miskipärast leidnud Heinsaare ja Vadi tekstiloome sarnasusi, kuid minu arvates on see väga vildakas lähenemine. Kui juba mingeid ühisjooni otsida, siis võiks ehk mainida Daniel Kehlmanni. Võiks aga ei peaks. Igal juhul on „Kirjad tädi Annele“ märkimisväärselt õnnestunud raamat. Proosaraamat, mis loob ebareaalse reaalsuse, mis saab omasoodu väga hästi ka tegelik tegelikkus olla. „Autobiograafiline mina“ on väga otstarbekalt ära kasutatud ja mingil seletamatul moel on juttudesse sisse kirjutatud kolmas (metafüüsiline?) dimensioon. Nii, et kohe 3D kirjandus?! Aga miks ka mitte.

Kuid ma ei saa aru, miks on hakatud Urmas Vadi väga head jutukogu romaaniks nimetama? Raamatus pole selle kohta vähematki vihjet, siduv motiiv on eesti kirjaniku mõeldamatus pühenduda Eesti Riigis romaani kirjutamisele. Üleüldse on viimasel ajal moeks romaani devalveerida – kõikvõimalikke mõttepäevikud, reisiraamatud, autobiograafiaid ja jumal teab veel mida on hakatud romaani pähe maha müüma ja eks siis ka lugema. On oht, et kui hakata Vadi head jutukogu lugema romaani võtmes, siis võib jääda ekslik mulje võrdlemisi ebaõnnestunud ja eklektilisest teosest.

Herta Müller „Südameloom“ eesti keeles 2010

väärtkirjandus

Kui avasin „Südamelooma“, valdasid mind segasevõitu ja ebalust tekitavad eelteadmised: poliitiline kirjandus, idaeuroopa, dissidentlus, 2009 aasta Nobeli kirjanduspreemia. Liiatigi ei olnud meie kandis kirjanik Herta Müllerist eriti palju räägitud. Ent juba esimesed leheküljed näitasid, et ma loen tõeliselt Suurt Kirjandust, kus eesmärgiks ei ole sündmusi kirjeldada või lugejat lõbustada, et Müller püüab mulle näidata eestkätt hingemaastikke, mis inimese välise kesta taha nii sügavale ära peidetud on. Ma usun, et minusugusele idaeurooplasele avaneb Mülleri tekst rohkem, kui normalasuses elanud läänlasele, kes pahatihti reaalsust liialduseks või fantaasiaks pidama hakkab. Ma tean, mis tähendab teada saada, et sõbraks peetav inimene suhtleb minuga üksnes KGB ülesandel, ma olen näinud, kuidas lolluste peale tõstetakse üksmeelselt kätt ja kuidas kogu oma elu rajatakse kasu toovatele valedele. Lugedes Herta Müllerit, avastasin ühtäkki, et kirjanik ei pajatagi millestki konkreetsest, ta kirjeldab totalitaarses režiimis elama sunnitud inimeste tundeid, hingeliigutusi ja teeb seda erakordselt poeetilise kujundlikkusega.

Herta Müller rõhutab ühes oma artiklis, et Securitate pole kuskile kadunud. „Südameloomas“ kehastab seda ja kõiki taolisi organisatsioone kapten Pjele, kelles elutsev koletuslik julmloom kehastub paratamatult igas uues süsteemis kellekski teiseks, et oodata oma uut võimalust.

Mulle jäi kummaline mulje, et Mülleri ja Kivirähu tekstides on mingi eriline ühine alge, mis võib olla ehk isikupärane kujunditunnetus või on see hoopis miski muu raskesti defineeritav hõrk kirjanduslik kvaliteet.

Andrus Kivirähk „Kaka ja kevad“ 2009

rõõmustav üllatus

Ma ei ole eriti agar lastekirjanduse lugeja, aga  viimaks ometi võtsin kätte raamatu, millest on hiljaaegu õige palju nii head kui ka halba juttu tehtud. „Kaka“ on väikeste laste jaoks oluline sõna, midagi samasugust kui täisealise jaoks sõna „seks“, mis tähistab tabusid, ebamäärast salaiha või pärssivat keeldu, mis ärritab ja kindlasti ka erutab. Ma arvan, et „kaka“ kasutamine pealkirjas on sihiteadlik manipulatsioon, aga miks ka mitte, kui see intrigeerib ja lugema peibutab, ning just areneva lugemispisiku toitmiseks on „Kaka ja kevad“ õiget sorti kirjandus. Kivirähu lastelugudes käituvad asjad ja loomad, nagu inimesedki toimetavad ja selles kõiges on tubli annus lõbusat loogikat sees ja olukorrad on esitatud nõnda, et üle lugeja näo ei libise kahtlusevarju. Nii puuks, viiner, kartul kui ka plekk elavad meile mõistetavat keerulist ja tundeküllast elu. Nad on samasugused kui tädi Maali või naabripoiss Juku – neile saab kaasa elada ja vahel kaasagi tunda.

„Kaka ja kevade“ lühikesed lood on asetatud asjalikku ja ökonoomsesse novellivormi, teravmeelsed või naljakad puändid rõhutavad vormikindlust ja kirjanikuvilumust. Veider, kuid just tänases reaalsuses kätt- ja jalgapidi kinni olevad lasteaiajutud on kogumiku nõrgemad, neis on tunda konstrueerituse higilõhna, kuigi kõik teised sürrealistlikult ebatavalised lood on esitatud loomulikult, pingevabalt ja nauditavalt.

Alessandro Baricco „See lugu“ eesti keeles 2009

kirjandusteos

See oli vist August Künnapu, kes kunagi soovitas mul „Siidi“ lugeda. Lugenud raamatu läbi, olin veidi ehmunud, et ma ise polnud seda teksti end jaoks avastanud. Aga kes see kõike jõuab. Nüüd on „Siidist“ film tehtud, aga film ei paku peale liikuvate piltide mitte midagi rohkemat, mitte väikest osagi sellest, mida tekst suudab. Tänapäeval, kui lugusid ei loeta vaid vaadatakse, saavutavad tõelised kirjandustekstid hindamatu väärtuse. Suurepärane tekst ongi see, millest ei anna filmi meisterdada.

„See lugu“ on oivaline näide tekstidest, mida pole võimalik (ei tohiks) üles filmida (Imetlust vääriv  oma mõjuvas teostuses ja vormitäpsuses on näiteks „1947. Sinnington, Inglismaa“). Baricco raamat koosneb seitsmest loost, mis omavad üksteisega suuremat või vähemat puutepinda. Neist kõige pildilikum, aga samal ajal kõige väiksema puutepinnaga (üksnes mõned olulised laused) on „Caporetto mälestuskiri“. Võimalik, et ilma sõjasündmusteta oleks raamat täiuslikum, kuid kindel selles olla ei saa. Oluline on see, et seitsmest justkui iseseisvast loost saabki üks „See lugu“, mida tegelikult ei olegi tekstina kirja pandud. Ma kujutan asja ette nii, et tõelises kirjandusteoses mõjub lugejale kirjutatud tekst, mis sünnitab järk järgult (esialgu suletud) tühja ruumi, mille peaks avama ja täitma lugeja. Kehv (kujutlusvõimeta) lugeja aga ei tajugi tühja ruumi ja tal ei tule pähegi seda millegagi täita.

Ma arvan (aga võin eksida), et „Selle loo“ võtmeks võiks olla Jelizaveta päevik, milles ta kirjeldab veel olematut olevana, ja just tänu ta fantaasiale hakkavad need sündmused tegelikkuses toimuma. Igatahes „Järellugu“ täitis (eelpool mainitud) tühja ruumi minus sedajagu vägevalt, et vaimustuspisarad voolasid mu silmadest, kui mõstsin, kuivõrd võimsalt oli Baricco kujutanud inimeseks olemist, ilma ainsatki sõna otseselt selleks kulutamata.

Andrei Ivanov „Minu taani onuke“ eesti keeles 2010

eneseiroonia

Meie lugejat on selle aasta algus rõõmustanud kahe tugeva eestivene autori raamatutõlkega. P. I. Filimonov on kirjutanud naljakasnukra, sügavuti eksistentsiaalsete probleemidega tegeleva raamatu „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“. Autorile ei lähe eriti korda, mis sünnib argireaalsuses ja raamatus kajab vastu väga kummalises helistikus vene hing. Seevastu hoopis testlaadset kirjandust kirjutav Andrei Ivanov on küünte ja hammastega meid ümbritsevas reaalsuses kinni.

„Loomingu raamatukogus“ ilmunud „Minu taani onuke“ sisaldab kahte jutustust, mis on küll vene kirjanduse puhul tavaline žanr, kuid eesti novellitruuduse kõrval harva esinev nähtus. Aineks on elu Pääsküla raba äärses tänavas, Taani immigratsioonilaagris või hipikoloonias. Meetodiks on eneseiroonia. Põnev on lugeda, kuidas Taani kodakondsust ja hüvesid taotlev immigrant põlgab taanlasi, nende kombeid ja elulaadi. Tuleb ju väga tuttav ette. Säherdune rehepapilik venelane, kes on sündinud Eestis on aga ehe nõuka-inimene, kõigi oma iseloomulike pahede, saamahimu ja juuretusega. Suur ja lai nõukogulik kodumaa produtseeris massiliselt neid veidraid inimesi, kes tänapäeval asustavad paljudes riikides keeleoskamatute kolooniaid.

Ivanovi raamatu teeb võluvaks „üleliigse inimese“ eneseiroonia, mis lubab tal ausalt nii ennast kui ka rahvuskaaslasi kujutada kui absurdkoomilisi tegelasi. Tüüpe, keda normaalne eurooplane ei suuda iialgi mõista. Selliste inimeste hingeelu saab tajuda ehk ainult minusugune, nõuka ajal üleskasvanu, kes oskab seda absurdi ka valusaks tegelikkuseks pidada.

Mind teeb rõõmsaks mõlema noore eestivene autori professionaalne küpsus. Kirjandusteose kui terviku tunnetamine. Iha luua oma teksti kõrgtasemel. Ma arvan, et sellist suhtumist sünnitab just vene suurte traditsioonidega kirjanduskultuur, mille tänapäevasedki mõõtmed on hoopis midagi muud kui eesti silmanähtavalt manduma hakkav, aga miskipoolest enesega rahul olev (proosa)kirjandus.

Mihkel Raud Sinine on taevas 2010

korralik põnevusromaan

Mihkel Raua esimene raamat oli kiiduväärne. Tavaliselt algaja autori järgmist raamatut varitseb „teise raamatu“ needus, kuid Raud on sellest prii. Ta on kirjanik geenide poolest ja ehk ka Jumala armust. Nii kaasakiskuvat, mahlakat ja mängulist teksti ei ole eesti kirjanduses seni tehtud. Isegi hulgaliselt sisse kirjutatud arvamusmõtted ei mõju ajakirjanduslike targutustena, vaid sulanduvad orgaaniliselt sündmusi juhtivasse teksti. Romaan on üles ehitatud hollywoodliku skeemi kohaselt – põhifaabulale haagitakse külge iseseisvad lood, mis lõpupoole peavad võimendama raamatu mõju . Väheke häirib, et romaan hakkab vedama alles alates 30 leheküljest, aga seejärel jätkub pinget kuni lõpuni. Ja kui juba nurisema sai hakatud, siis vägistajavendade liin võinuks olemata olla, sest see rippus kaua nagu tarbetu rõve ripats teksti küljes, samal ajal „liikluskummituse“ oleks saanud väga tähenduslikuks kirjutada. Mitu teistki kirjanduslikku teeotsa leidus, mis võimaldanuks raamatule Suure Kirjanduse mõõdet anda, aga küllap oli autoril eesmärgiks paljudele meeldida.

Paar aastat tagasi tõi saksa režissöör Uli Edel oma filmiga „Baader-Meinhofi kompleks“ Ulrike Meinhofi uuesti avalikkuse ette. Film sai rahvusvahelise tunnustuse, oli isegi Oscari nominent . Võib arvata, et just sellest filmist tõukusid nii mõnedki romaani ideed, aga kindlasti oli Baader-Meinhofi aeg sarnane meie praeguse eesti ajaga – „endised“ on tõusnud jälle riigi eliidiks ja uusrikkad hakkavad dikteerima väärtushinnanguid. See on sobiv pinnas äärmusliku vasakpoolsuse kasvuks. Raamat hoiatab: kui osavalt manipuleerida, siis võivad ideede nimel võitlejad ohjeldamatult kurja teha.

Ühes varasemas intervjuus on Mihkel Raud tagasihoidlik öelnud, et ta ta on pigem meelelahutaja. John le Carré kirjutas köitvaid spiooniromaane, Stephen King kirjutab paeluvaid õudusromaane, ja miks ei võiks eesti kirjanduses olla samaheal tasemel põnevuskirjanik Mihkel Raud.

Lauri Sommer Kolm üksiklast 2010

valus raamat

Kõigepealt kuulake „itku vanaisa matustel“, mis saadaval KAGO kodulehel, alles seejärel asuge lugema ja te rändate Setomaale, kus jälgite isepäise ravitseja Darja elukäike, mis mitut puhku käivad vastu küla enese käimistele. Misjärel pidage pausi ja kuulake Nick Drake’i laule, et uue tundega rännata sitaste seitsmekümnendate Inglismaale. Aega, mil lillelapsed hakkasid tegusateks inimesteks. Kui sisu allutati turundusele ning ablas muusikatööstus õgis andekaid muusikuid. Neid üksikuid, kes ei tahtnud kasvava hullusega kaasa joosta ei tahetud ega osatudki enam mõista. See oli kibe aeg, mil loeti Camus’t ja lasti narkootikumide või tablettide üleannustel igaviku väravad avada. Et Nick Drake’i seisundist välja tulla, lugege seejärel mõned Uku Masingu luuletused ja siis võite lehekülgi pöörates tunda ehk samagi, mida tundis Suur Õpetaja, kui sõbra tütar ei saanud päriselt omaks vaid jäi olemuslikult ainuüksi sõbra tütreks.

Lauri Sommer pajatab kolme nukrat armastuslugu, milles halastamatu maailm tegi kangelastele haiget ja tõukas nad kõledasse üksindusse. Ma ei tea, kas Sommer on sama sõltumatu üksildane, kui ta kolm kangelast, aga ta imeb pühendunult endasse seto identiteedi, Drake muusika ja Masingu luule. See eeldab aine põhjalikku tundmist ning viimistletud eneseväljendust. Kohati tundub siiski, et autor laseb ainel end uputada. Sissejuhatus Drake’i maailma annab liiga palju elutut olustikku. Seevastu Masingu puhul seda viga ei ole, kuid samal ajal ilma teadmisteta Masingust jääb vohavast teadvusevoost ehk paljutki arusaamatuks.

Ma võrdleksin Sommerit maalikunstnikuga, kes kujutab tundlikult Setomaa maastikku. Muusiku portree asemel loob Sommer väljendusrikka ajastukujundi. Ja kui ta asub maalima poeedi portreed, siis taotleb võimalikult suurt sarnasust, püüab viimse detailini portreteeritava olemusse tungida. Tulemus võib meeldida, aga võib ka mitte meeldida. „Kolm üksildast“ on keeruline raamat, mille lugemiseks tuleb aega võtta. Vahest süveneda isegi sedavõrd, et saada teiseks. Raamat pakub selleks võimaluse.