You are currently browsing the Raamatutest category.
Posted 2 months, 3 weeks ago at 9:11 am. Add a comment
väärtkirjandus
Kui avasin „Südamelooma“, valdasid mind segasevõitu ja ebalust tekitavad eelteadmised: poliitiline kirjandus, idaeuroopa, dissidentlus, 2009 aasta Nobeli kirjanduspreemia. Liiatigi ei olnud meie kandis kirjanik Herta Müllerist eriti palju räägitud. Ent juba esimesed leheküljed näitasid, et ma loen tõeliselt Suurt Kirjandust, kus eesmärgiks ei ole sündmusi kirjeldada või lugejat lõbustada, et Müller püüab mulle näidata eestkätt hingemaastikke, mis inimese välise kesta taha nii sügavale ära peidetud on. Ma usun, et minusugusele idaeurooplasele avaneb Mülleri tekst rohkem, kui normalasuses elanud läänlasele, kes pahatihti reaalsust liialduseks või fantaasiaks pidama hakkab. Ma tean, mis tähendab teada saada, et sõbraks peetav inimene suhtleb minuga üksnes KGB ülesandel, ma olen näinud, kuidas lolluste peale tõstetakse üksmeelselt kätt ja kuidas kogu oma elu rajatakse kasu toovatele valedele. Lugedes Herta Müllerit, avastasin ühtäkki, et kirjanik ei pajatagi millestki konkreetsest, ta kirjeldab totalitaarses režiimis elama sunnitud inimeste tundeid, hingeliigutusi ja teeb seda erakordselt poeetilise kujundlikkusega.
Herta Müller rõhutab ühes oma artiklis, et Securitate pole kuskile kadunud. „Südameloomas“ kehastab seda ja kõiki taolisi organisatsioone kapten Pjele, kelles elutsev koletuslik julmloom kehastub paratamatult igas uues süsteemis kellekski teiseks, et oodata oma uut võimalust.
Mulle jäi kummaline mulje, et Mülleri ja Kivirähu tekstides on mingi eriline ühine alge, mis võib olla ehk isikupärane kujunditunnetus või on see hoopis miski muu raskesti defineeritav hõrk kirjanduslik kvaliteet.
Posted 2 months, 3 weeks ago at 8:59 am. Add a comment
rõõmustav üllatus
Ma ei ole eriti agar lastekirjanduse lugeja, aga viimaks ometi võtsin kätte raamatu, millest on hiljaaegu õige palju nii head kui ka halba juttu tehtud. „Kaka“ on väikeste laste jaoks oluline sõna, midagi samasugust kui täisealise jaoks sõna „seks“, mis tähistab tabusid, ebamäärast salaiha või pärssivat keeldu, mis ärritab ja kindlasti ka erutab. Ma arvan, et „kaka“ kasutamine pealkirjas on sihiteadlik manipulatsioon, aga miks ka mitte, kui see intrigeerib ja lugema peibutab, ning just areneva lugemispisiku toitmiseks on „Kaka ja kevad“ õiget sorti kirjandus. Kivirähu lastelugudes käituvad asjad ja loomad, nagu inimesedki toimetavad ja selles kõiges on tubli annus lõbusat loogikat sees ja olukorrad on esitatud nõnda, et üle lugeja näo ei libise kahtlusevarju. Nii puuks, viiner, kartul kui ka plekk elavad meile mõistetavat keerulist ja tundeküllast elu. Nad on samasugused kui tädi Maali või naabripoiss Juku – neile saab kaasa elada ja vahel kaasagi tunda.
„Kaka ja kevade“ lühikesed lood on asetatud asjalikku ja ökonoomsesse novellivormi, teravmeelsed või naljakad puändid rõhutavad vormikindlust ja kirjanikuvilumust. Veider, kuid just tänases reaalsuses kätt- ja jalgapidi kinni olevad lasteaiajutud on kogumiku nõrgemad, neis on tunda konstrueerituse higilõhna, kuigi kõik teised sürrealistlikult ebatavalised lood on esitatud loomulikult, pingevabalt ja nauditavalt.
Posted 3 months, 3 weeks ago at 6:21 am. Add a comment
kirjandusteos
See oli vist August Künnapu, kes kunagi soovitas mul „Siidi“ lugeda. Lugenud raamatu läbi, olin veidi ehmunud, et ma ise polnud seda teksti end jaoks avastanud. Aga kes see kõike jõuab. Nüüd on „Siidist“ film tehtud, aga film ei paku peale liikuvate piltide mitte midagi rohkemat, mitte väikest osagi sellest, mida tekst suudab. Tänapäeval, kui lugusid ei loeta vaid vaadatakse, saavutavad tõelised kirjandustekstid hindamatu väärtuse. Suurepärane tekst ongi see, millest ei anna filmi meisterdada.
„See lugu“ on oivaline näide tekstidest, mida pole võimalik (ei tohiks) üles filmida (Imetlust vääriv oma mõjuvas teostuses ja vormitäpsuses on näiteks „1947. Sinnington, Inglismaa“). Baricco raamat koosneb seitsmest loost, mis omavad üksteisega suuremat või vähemat puutepinda. Neist kõige pildilikum, aga samal ajal kõige väiksema puutepinnaga (üksnes mõned olulised laused) on „Caporetto mälestuskiri“. Võimalik, et ilma sõjasündmusteta oleks raamat täiuslikum, kuid kindel selles olla ei saa. Oluline on see, et seitsmest justkui iseseisvast loost saabki üks „See lugu“, mida tegelikult ei olegi tekstina kirja pandud. Ma kujutan asja ette nii, et tõelises kirjandusteoses mõjub lugejale kirjutatud tekst, mis sünnitab järk järgult (esialgu suletud) tühja ruumi, mille peaks avama ja täitma lugeja. Kehv (kujutlusvõimeta) lugeja aga ei tajugi tühja ruumi ja tal ei tule pähegi seda millegagi täita.
Ma arvan (aga võin eksida), et „Selle loo“ võtmeks võiks olla Jelizaveta päevik, milles ta kirjeldab veel olematut olevana, ja just tänu ta fantaasiale hakkavad need sündmused tegelikkuses toimuma. Igatahes „Järellugu“ täitis (eelpool mainitud) tühja ruumi minus sedajagu vägevalt, et vaimustuspisarad voolasid mu silmadest, kui mõstsin, kuivõrd võimsalt oli Baricco kujutanud inimeseks olemist, ilma ainsatki sõna otseselt selleks kulutamata.
Posted 4 months, 3 weeks ago at 9:48 am. Add a comment
eneseiroonia
Meie lugejat on selle aasta algus rõõmustanud kahe tugeva eestivene autori raamatutõlkega. P. I. Filimonov on kirjutanud naljakasnukra, sügavuti eksistentsiaalsete probleemidega tegeleva raamatu „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“. Autorile ei lähe eriti korda, mis sünnib argireaalsuses ja raamatus kajab vastu väga kummalises helistikus vene hing. Seevastu hoopis testlaadset kirjandust kirjutav Andrei Ivanov on küünte ja hammastega meid ümbritsevas reaalsuses kinni.
„Loomingu raamatukogus“ ilmunud „Minu taani onuke“ sisaldab kahte jutustust, mis on küll vene kirjanduse puhul tavaline žanr, kuid eesti novellitruuduse kõrval harva esinev nähtus. Aineks on elu Pääsküla raba äärses tänavas, Taani immigratsioonilaagris või hipikoloonias. Meetodiks on eneseiroonia. Põnev on lugeda, kuidas Taani kodakondsust ja hüvesid taotlev immigrant põlgab taanlasi, nende kombeid ja elulaadi. Tuleb ju väga tuttav ette. Säherdune rehepapilik venelane, kes on sündinud Eestis on aga ehe nõuka-inimene, kõigi oma iseloomulike pahede, saamahimu ja juuretusega. Suur ja lai nõukogulik kodumaa produtseeris massiliselt neid veidraid inimesi, kes tänapäeval asustavad paljudes riikides keeleoskamatute kolooniaid.
Ivanovi raamatu teeb võluvaks „üleliigse inimese“ eneseiroonia, mis lubab tal ausalt nii ennast kui ka rahvuskaaslasi kujutada kui absurdkoomilisi tegelasi. Tüüpe, keda normaalne eurooplane ei suuda iialgi mõista. Selliste inimeste hingeelu saab tajuda ehk ainult minusugune, nõuka ajal üleskasvanu, kes oskab seda absurdi ka valusaks tegelikkuseks pidada.
Mind teeb rõõmsaks mõlema noore eestivene autori professionaalne küpsus. Kirjandusteose kui terviku tunnetamine. Iha luua oma teksti kõrgtasemel. Ma arvan, et sellist suhtumist sünnitab just vene suurte traditsioonidega kirjanduskultuur, mille tänapäevasedki mõõtmed on hoopis midagi muud kui eesti silmanähtavalt manduma hakkav, aga miskipoolest enesega rahul olev (proosa)kirjandus.
Posted 5 months ago at 7:58 am. Add a comment
korralik põnevusromaan
Mihkel Raua esimene raamat oli kiiduväärne. Tavaliselt algaja autori järgmist raamatut varitseb „teise raamatu“ needus, kuid Raud on sellest prii. Ta on kirjanik geenide poolest ja ehk ka Jumala armust. Nii kaasakiskuvat, mahlakat ja mängulist teksti ei ole eesti kirjanduses seni tehtud. Isegi hulgaliselt sisse kirjutatud arvamusmõtted ei mõju ajakirjanduslike targutustena, vaid sulanduvad orgaaniliselt sündmusi juhtivasse teksti. Romaan on üles ehitatud hollywoodliku skeemi kohaselt – põhifaabulale haagitakse külge iseseisvad lood, mis lõpupoole peavad võimendama raamatu mõju . Väheke häirib, et romaan hakkab vedama alles alates 30 leheküljest, aga seejärel jätkub pinget kuni lõpuni. Ja kui juba nurisema sai hakatud, siis vägistajavendade liin võinuks olemata olla, sest see rippus kaua nagu tarbetu rõve ripats teksti küljes, samal ajal „liikluskummituse“ oleks saanud väga tähenduslikuks kirjutada. Mitu teistki kirjanduslikku teeotsa leidus, mis võimaldanuks raamatule Suure Kirjanduse mõõdet anda, aga küllap oli autoril eesmärgiks paljudele meeldida.
Paar aastat tagasi tõi saksa režissöör Uli Edel oma filmiga „Baader-Meinhofi kompleks“ Ulrike Meinhofi uuesti avalikkuse ette. Film sai rahvusvahelise tunnustuse, oli isegi Oscari nominent . Võib arvata, et just sellest filmist tõukusid nii mõnedki romaani ideed, aga kindlasti oli Baader-Meinhofi aeg sarnane meie praeguse eesti ajaga – „endised“ on tõusnud jälle riigi eliidiks ja uusrikkad hakkavad dikteerima väärtushinnanguid. See on sobiv pinnas äärmusliku vasakpoolsuse kasvuks. Raamat hoiatab: kui osavalt manipuleerida, siis võivad ideede nimel võitlejad ohjeldamatult kurja teha.
Ühes varasemas intervjuus on Mihkel Raud tagasihoidlik öelnud, et ta ta on pigem meelelahutaja. John le Carré kirjutas köitvaid spiooniromaane, Stephen King kirjutab paeluvaid õudusromaane, ja miks ei võiks eesti kirjanduses olla samaheal tasemel põnevuskirjanik Mihkel Raud.
Posted 5 months, 3 weeks ago at 5:23 am. Add a comment
valus raamat
Kõigepealt kuulake „itku vanaisa matustel“, mis saadaval KAGO kodulehel, alles seejärel asuge lugema ja te rändate Setomaale, kus jälgite isepäise ravitseja Darja elukäike, mis mitut puhku käivad vastu küla enese käimistele. Misjärel pidage pausi ja kuulake Nick Drake’i laule, et uue tundega rännata sitaste seitsmekümnendate Inglismaale. Aega, mil lillelapsed hakkasid tegusateks inimesteks. Kui sisu allutati turundusele ning ablas muusikatööstus õgis andekaid muusikuid. Neid üksikuid, kes ei tahtnud kasvava hullusega kaasa joosta ei tahetud ega osatudki enam mõista. See oli kibe aeg, mil loeti Camus’t ja lasti narkootikumide või tablettide üleannustel igaviku väravad avada. Et Nick Drake’i seisundist välja tulla, lugege seejärel mõned Uku Masingu luuletused ja siis võite lehekülgi pöörates tunda ehk samagi, mida tundis Suur Õpetaja, kui sõbra tütar ei saanud päriselt omaks vaid jäi olemuslikult ainuüksi sõbra tütreks.
Lauri Sommer pajatab kolme nukrat armastuslugu, milles halastamatu maailm tegi kangelastele haiget ja tõukas nad kõledasse üksindusse. Ma ei tea, kas Sommer on sama sõltumatu üksildane, kui ta kolm kangelast, aga ta imeb pühendunult endasse seto identiteedi, Drake muusika ja Masingu luule. See eeldab aine põhjalikku tundmist ning viimistletud eneseväljendust. Kohati tundub siiski, et autor laseb ainel end uputada. Sissejuhatus Drake’i maailma annab liiga palju elutut olustikku. Seevastu Masingu puhul seda viga ei ole, kuid samal ajal ilma teadmisteta Masingust jääb vohavast teadvusevoost ehk paljutki arusaamatuks.
Ma võrdleksin Sommerit maalikunstnikuga, kes kujutab tundlikult Setomaa maastikku. Muusiku portree asemel loob Sommer väljendusrikka ajastukujundi. Ja kui ta asub maalima poeedi portreed, siis taotleb võimalikult suurt sarnasust, püüab viimse detailini portreteeritava olemusse tungida. Tulemus võib meeldida, aga võib ka mitte meeldida. „Kolm üksildast“ on keeruline raamat, mille lugemiseks tuleb aega võtta. Vahest süveneda isegi sedavõrd, et saada teiseks. Raamat pakub selleks võimaluse.
Posted 6 months ago at 5:13 am. 1 comment
Kui teen kellegagi juttu mõnest hiljuti ilmunud eesti kirjaniku raamatust, saan tavaliselt vastuse: „Ma ei loe eesti kirjandust.“ Harva öeldakse ebalevalt, et pole jõudnud veel lugeda. Ja nii mõnigi kord kuuleb arrogantset arvamust, et seda või teist kodumaist autorit nimme ei loeta.
Maailmas on välja kujunenud praktika, et rahvusriikide kodanikud eelistavad kuulata oma maa muusikat, lugeda oma autorite raamatuid ja rikastada kodusid oma rahvuskaaslastest kunstnike loominguga. Mul on jäänud mulje, et meil peetakse trendikaks hoopis kodumaist kirjandust halvustada, kui küsitakse: mida loed, siis eelõige nimetatakse nagu hoobeldes mõnda võõrkeelset raamatut ja võõramaist autorit.
Ma arvan, et kui lugeda aina võõrkeeltes, siis su oma rahvuskeel ei saa toitu, muutub lahjaks, kängub ning näeb viimaks õige vilets ja õnnetu välja. Üksnes rahvuskeelne ilukirjandus suudab nälginut toita ning vaest rikastada.
Olen tähele pannud, et kui vaatamata kõigele, alustada vestlust eesti kirjandusest, siis kuulen tihtipeale vihjet kellegi teise poolt välja öeldud arvamusele, mis suust suhu kandudes on juba saanud stereotüübiks, muutumatuks kinnistõeks, mis võib hea raamatu tappa või keskpärasest teha šedöövri. Ja nii jääb, sest Eesti riigis on avalikud kirjanduskõnelused pea olematud.
Kirjanike jaoks on kolleegide raamatutest rääkimine tundlik teema. Iga autor on väga haavatav – ta on teinud hulk aega ränka tööd, andnud endast parima ja siis keegi ütleb, et ta on käki kokku keeranud. Tavaliselt kirjanik naeratab mesiselt õlalepatsutajale, aga kasvatab pimedat viha kritiseerija vastu. Ma pelgan, et kui rääkida ausalt oma raamatumuljetest, võib isegi kauaaegsed sõbrasuhted mõne lausega tuhastada.
Kirjandus ei ole üheselt mõistetava nagu riigi eelarve või kinnistu piir. Kirjandust on oma olemuselt mitmepalgeline ja igal lugejal võivad olla omad ootused, nõrkused või kired; erisugune teadvustatus ja maitse ning väga erinev „kirjanduslik kuulmine“. Mingi tõde hakkaks ehk alles siis selguma, kui kirjandust vaadeldakse mitme pilgu läbi ja mitme nurga alt.
Posted 6 months, 3 weeks ago at 5:52 am. Add a comment
kehv raamat
Kõomäe esimene raamat oli hea, teine ei olnud. Mäletan sooja lootust-ootust, kui ma suvel hakkasin „Pagejaid“ lugema ja seda mõrumaitselist pettumust, kui raamatu kinni panin. Võtsin romaani uuesti kätte, kui kuulutati, et „Pagejad“ oli aasta proosateose nominendiks valitud. Kas ma ei suutnud tookord Suure Kirjanduse eriti peeneid nüansse tabada ja eksisin oma hinnangus? Kas tõesti jäi märkamata midagi, mis teeb Kõomäe hinnatavamaks, kui Baturini, Helme, Ruitlase või veel mõne teise väärt lugemiselamust pakkunud autori?
Teistkordsel lugemisel torkab silma arutluste tulv, justkui tegemist oleks arvamusplatsiga, mitte kirjandusteosega, kus minu meelest võiks autor arutluse asemel kujutada. Kohati halvab teksti „halva tõlke sündroom“, kus paiguti jääbki arusaamatuks, mida tahab autor lugejale öelda, tihtipeale sõidab üks liin nagu muuseas teise sisse ja faabula struktureerub alles teises kolmandikus, kus kõik edeneb samamoodi nagu sadades suurema või väiksema ühiskondliku pretensiooniga vene proosaraamatutes, kus valdavalt on aineks litsid, rahamehed ja narkootikum. Kõik tegelased jäävad hämmastavalt üheplaaniliseks ning on uskumatult naiivsed… Kas Kõomäe tekst jääb küündimatuks topeltkodeeringuks? Või ehk see on sihipärane muinasjutt? Rõve muinasjutt, mis päädib eriotstarbelise tennisereketi ülistamisega.
Kuid siiski ei lõpe see lugu pelgalt Wilsoni reketiga, hoopis eelneva saasta õigustamiseks on romaanile otsa kleebitud (pagemis)novell robinsonaadist, kus põletatakse võõraid dollareid. Olles just enne seda lugenud John Updike suurepärast Jänku jooksu, mõjus Kõomäe (läbinähtav) literatuurne manipulatsioon õige masendavalt.
Ma mõtlesin nukralt, et küllap need inimesed, kes „Pagejad“ nominendiks valisid, ei olnud raamatut lugenud – küllap nad guugeldasid ja võtsid arvesse kirjastuse reklaamteksti ning Kaarel Kressa ülistavat teksti. Mul tekis sügav kahtlus, kas nad üleüldse on näinud Baturini raamatut „Delfiinide tee“ ? Või mõnda teist tegelikult nominatsiooni väärivat teost?
Posted 7 months ago at 11:36 am. Add a comment
tähelepanu vääriv raamat
Räägitakse, et üheksakümnendate keskpaiku dekonstrueerisid Pariisis isegi taksojuhid, rääkimata intellektuaalidest. Eestivene kirjanikul P. I. Filimonovil on Aare Pilve poolt tõlgitud romaanis dekonstruktivistlik mõtlemine meetodiks ja ta ei unusta tekstis isegi Derrida nime meelde tuletada. Thomas Manni võlumäelikele dialoogidele üles ehitatud romaan matkib just vene haritlastele omast (erilist) targutamislõbu (mida ma vanasti kirjanike loomingulisi maju külastades tüütuseni kogesin), aga P. I. Filimonovi dialoogid on pingestatud absurdilähedaste repliikide ja detailidega ning lugeja saab tüütust tundmata neist kuhjaga (mitte just adekvaatset) arutlusrõõmu.
Hea on lugeda naljakasnukrat raamatut, mis tegeleb eksistentsiaalsete probleemidega sügavuti, kus autorile ei lähe eriti korda, mis argireaalsuses sünnib ja lõppkokkuvõttes hing, just see vene inimese hing, hakkab raamatu lugejas vastu kajama väga kummalises helistikus.
P.S. Kirjaniku mõistmiseks võiks olla oluline autori pseudonüüm: P. I. Filimonov, ja romaani võti peituks ehk sõnapaaris: mitteeukleidilise geomeetria.
Posted 7 months ago at 11:31 am. Add a comment
vastuoluline raamat
Piret Bristol on kirjutanud väga häid luuletusi ja ühe korraliku lühipalade kogumiku, aga romaanid ei ole pannud mind mütsi peast võtma (nagu Bulgakov oma „Teatriromaanis“ suurt tunnustust tähistas). Kui ma olin jutukogu „Usuvaenlane“ esimese jutustuse läbi lugenud, võtsin ma mütsi peast ja panin selle öökapile. Lugu vaimustas mind. Bristol oleks nagu millestki kammitsevast vabanenud ja ühtäkki kõik klappis: oli valitud just selle aine jaoks sobivalt intrigeeriv tundetoon – irooniline ja eneseirooniline, leidlikud ja veidrad detailid lõid hingeliigutustele sobiva fooni ning miski ei paistnud olevat üleliigne.
Ent seejärel algas korduvate tegelaste, sarnaste olukordade ja seisundite üsna arusaamatu ning suigatatav tekstijada. Mul oli mulje, et kunstnik maalib kinnises ruumis uuesti ja uuesti muutumatult samasugust eskiisi, et ehk kunagi teostada midagi, mida ta ise veel ei oska ette kujutada. Proosa puhul on siiski kõige hullem lugu, kui lugeja mingist hetkest peale peab end sundima… Ma võtsin öökapilt oma mütsi ja surusin selle sügavalt silmile.
Ah ja, tegelikult oli veel „Jõulujutt“ hea, parasjagu lühike novell.
Like
