Toomas Vint

Eesti kirjanik loeb eesti kirjandust

Kui teen kellegagi juttu mõnest hiljuti ilmunud eesti kirjaniku raamatust, saan tavaliselt vastuse: „Ma ei loe eesti kirjandust.“ Harva öeldakse ebalevalt, et pole jõudnud veel lugeda. Ja nii mõnigi kord kuuleb arrogantset arvamust, et seda või teist kodumaist autorit nimme ei loeta.

Maailmas on välja kujunenud praktika, et rahvusriikide kodanikud eelistavad kuulata oma maa muusikat, lugeda oma autorite raamatuid ja rikastada kodusid oma rahvuskaaslastest kunstnike loominguga. Mul on jäänud mulje, et meil peetakse trendikaks hoopis kodumaist kirjandust halvustada, kui küsitakse: mida loed, siis eelõige nimetatakse nagu hoobeldes mõnda võõrkeelset raamatut ja võõramaist autorit.

Ma arvan, et kui lugeda aina võõrkeeltes, siis su oma rahvuskeel ei saa toitu, muutub lahjaks, kängub ning näeb viimaks õige vilets ja õnnetu välja. Üksnes rahvuskeelne ilukirjandus suudab nälginut toita ning vaest rikastada.

Olen tähele pannud, et kui vaatamata kõigele, alustada vestlust eesti kirjandusest, siis kuulen tihtipeale vihjet kellegi teise poolt välja öeldud arvamusele, mis suust suhu kandudes on juba saanud stereotüübiks, muutumatuks kinnistõeks, mis võib hea raamatu tappa või keskpärasest teha šedöövri. Ja nii jääb, sest Eesti riigis on avalikud kirjanduskõnelused pea olematud.

Kirjanike jaoks on kolleegide raamatutest rääkimine tundlik teema. Iga autor on väga haavatav – ta on teinud hulk aega ränka tööd, andnud endast parima ja siis keegi ütleb, et ta on käki kokku keeranud. Tavaliselt kirjanik naeratab mesiselt õlalepatsutajale, aga kasvatab pimedat viha kritiseerija vastu. Ma pelgan, et kui rääkida ausalt oma raamatumuljetest, võib isegi kauaaegsed sõbrasuhted mõne lausega tuhastada.

Kirjandus ei ole üheselt mõistetava nagu riigi eelarve või kinnistu piir. Kirjandust on oma olemuselt mitmepalgeline ja igal lugejal võivad olla omad ootused, nõrkused või kired; erisugune teadvustatus ja maitse ning väga erinev „kirjanduslik kuulmine“. Mingi tõde hakkaks ehk alles siis selguma, kui kirjandust vaadeldakse mitme pilgu läbi ja mitme nurga alt.

Armin Kõomägi Pagejad 2009

kehv raamat

Kõomäe esimene raamat oli hea, teine ei olnud. Mäletan sooja lootust-ootust, kui ma suvel hakkasin „Pagejaid“ lugema ja seda mõrumaitselist pettumust, kui raamatu kinni panin. Võtsin romaani uuesti kätte, kui kuulutati, et „Pagejad“ oli aasta proosateose nominendiks valitud. Kas ma ei suutnud tookord Suure Kirjanduse eriti peeneid nüansse tabada ja eksisin oma hinnangus? Kas tõesti jäi märkamata midagi, mis teeb Kõomäe hinnatavamaks, kui Baturini, Helme, Ruitlase või veel mõne teise väärt lugemiselamust pakkunud autori?

Teistkordsel lugemisel torkab silma arutluste tulv, justkui tegemist oleks arvamusplatsiga, mitte kirjandusteosega, kus minu meelest võiks autor arutluse asemel kujutada. Kohati halvab teksti „halva tõlke sündroom“, kus paiguti jääbki arusaamatuks, mida tahab autor lugejale öelda, tihtipeale sõidab üks liin nagu muuseas teise sisse ja faabula struktureerub alles teises kolmandikus, kus kõik edeneb samamoodi nagu sadades suurema või väiksema ühiskondliku pretensiooniga vene proosaraamatutes, kus valdavalt on aineks litsid, rahamehed ja narkootikum. Kõik tegelased jäävad hämmastavalt üheplaaniliseks ning on uskumatult naiivsed…  Kas Kõomäe tekst jääb küündimatuks topeltkodeeringuks? Või ehk see on sihipärane muinasjutt? Rõve muinasjutt, mis päädib eriotstarbelise tennisereketi ülistamisega.

Kuid siiski ei lõpe see lugu pelgalt Wilsoni reketiga, hoopis eelneva saasta õigustamiseks on romaanile otsa kleebitud (pagemis)novell robinsonaadist, kus põletatakse võõraid dollareid. Olles just enne seda lugenud John Updike suurepärast Jänku jooksu, mõjus Kõomäe (läbinähtav) literatuurne manipulatsioon  õige masendavalt.

Ma mõtlesin nukralt, et küllap need inimesed, kes „Pagejad“ nominendiks valisid, ei olnud raamatut lugenud – küllap nad guugeldasid ja võtsid arvesse kirjastuse reklaamteksti ning Kaarel Kressa ülistavat teksti. Mul tekis sügav kahtlus, kas nad üleüldse on näinud Baturini raamatut „Delfiinide tee“ ? Või mõnda teist tegelikult nominatsiooni väärivat teost?

P.I. Filimonov „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“ eesti keeles 2010

tähelepanu vääriv raamat

Räägitakse, et üheksakümnendate keskpaiku dekonstrueerisid Pariisis isegi taksojuhid, rääkimata intellektuaalidest. Eestivene kirjanikul P. I. Filimonovil on  Aare Pilve poolt tõlgitud romaanis dekonstruktivistlik mõtlemine meetodiks ja ta ei unusta tekstis isegi Derrida nime meelde tuletada. Thomas Manni võlumäelikele dialoogidele üles ehitatud romaan matkib just vene haritlastele omast (erilist) targutamislõbu (mida ma vanasti kirjanike loomingulisi maju külastades tüütuseni kogesin), aga P. I. Filimonovi dialoogid on pingestatud absurdilähedaste repliikide ja detailidega ning lugeja saab tüütust tundmata neist kuhjaga (mitte just adekvaatset) arutlusrõõmu.

Hea on lugeda naljakasnukrat raamatut, mis tegeleb eksistentsiaalsete probleemidega sügavuti, kus autorile ei lähe eriti korda, mis argireaalsuses sünnib ja lõppkokkuvõttes hing, just see vene inimese hing, hakkab raamatu lugejas vastu kajama väga kummalises helistikus.

P.S. Kirjaniku mõistmiseks võiks olla oluline autori pseudonüüm: P. I. Filimonov, ja romaani võti peituks ehk sõnapaaris: mitteeukleidilise geomeetria.

Piret Bristol „Usuvaenlane“ 2009

vastuoluline raamat

Piret Bristol on kirjutanud väga häid luuletusi ja ühe korraliku lühipalade kogumiku, aga romaanid ei ole pannud mind mütsi peast võtma (nagu Bulgakov oma „Teatriromaanis“ suurt tunnustust tähistas). Kui ma olin jutukogu „Usuvaenlane“ esimese jutustuse läbi lugenud, võtsin ma mütsi peast ja panin selle öökapile. Lugu vaimustas mind. Bristol oleks nagu millestki kammitsevast vabanenud ja ühtäkki kõik klappis: oli valitud just selle aine jaoks sobivalt intrigeeriv tundetoon – irooniline ja eneseirooniline, leidlikud ja veidrad detailid lõid hingeliigutustele sobiva fooni ning miski ei paistnud olevat üleliigne.

Ent seejärel algas korduvate tegelaste, sarnaste olukordade ja seisundite üsna arusaamatu ning suigatatav tekstijada. Mul oli mulje, et kunstnik maalib kinnises ruumis uuesti ja uuesti muutumatult samasugust eskiisi, et ehk kunagi teostada midagi, mida ta ise veel ei oska ette kujutada. Proosa puhul on siiski kõige hullem lugu, kui lugeja mingist hetkest peale peab end sundima… Ma võtsin öökapilt oma mütsi ja surusin selle sügavalt silmile.

Ah ja, tegelikult oli veel „Jõulujutt“ hea, parasjagu lühike novell.

Nirti „Ja anna meile andeks meie võlad…“ 2009

21. sajandi naturalism

Esmalt tekkis pelutav mulje võsapetsilikust halastamatuse ja lolluse eksponeerimisest, kuid õige pea muutus tekst mihkelraualikuks karmiks avameelsuseks. Püüdsin loetut lahterdada: et siis säärane ongi tõsielusaadete ajastu kirjanduslik naturalism, – mida peatselt kinnitas ka autori otsese vihje Jakobsoni „Vaeste patuse alevile“.

Romaani keelepruuk on tavatult räme, tõsi, olen sarnast kuulnud noorte naiste suust ühistranspordis, kuigi mulle on jäänud mulje, et see on pigem vastik erand, aga mitte mingil juhul tudengite või haritud naiste tavapärane keelekasutus. Aga kui mõelda, et tütarlaps võttis nõuks läägetele naistekatele midagi vastukaaluks seada, siis võib asjaga leppida ja vaadata, kuhu sellega välja jõutakse.

 Pinnapealselt kõigest üle libisedes jutustatakse meile lugu, kuidas küüniline ellusuhtumine sublimeerub (ebaveenvaks?) emaarmastuseks ja (kitšilikuks?) helluseks hüljatud kassipoja vastu. Lugu on loogikavabalt ja lugejavaenulikult hakitud ajaliselt segipaisatud kildudeks. Vertikaalset arengut ei ole, pinget ei teki ja peategelasele polegi antud mingit võimalust lugejat meelitada endale kaasa elama . Raamat kubiseb kasututest episoodidest, kirjeldustest ja tegelastest, mis oleksid sellest romaaniambitsiooniga tekstist vähegi professionaalsust omava toimetaja käe all kahtlemata prügikasti kadunud.

Blogide ajastul on igal kirjaoskajal motivatsioon, et oma peas või hinges toimuvat  lauseteks vormida. Mitte enam päevik endale, vaid kõigile lugemiseks! Harjutamisega kasvab lausete tegemise meisterlikkus ja viimaks võib see teisenduda kirjanduslikuks ambitsiooniks ning tihipeale ka raamatuks. Tänapäeval kirjutavad paljud oma internetipäevikuid, kuid  kirjandust ei sünni. Ei sünni seepärast, et blogides kirjeldatakse üsna valimatult kõike, mida on (ise) nähtud või kogetud. Kirjandusteoses tuleks siiski näha ainult seda, mis on loo jutustamiseks vajalik.

Nirtil on kindlasti annet ja tahtmist kirjandusega tegelemiseks. Lisaks veel auahnust, et saada suurepäraste kirjanduslike tekstide loojaks. Ent mul on tõsine hirm, et niikaua, kui ta jahmerdab üksnes õlale patsutavate blogijatega, jääb ta kirjutajaks, kes võib küll kirjutada hästi, aga kes ei ole suuteline looma mõnda silmapaistvat kirjandusteost.

Ma arvan, et kirjanikuks ei saada kirjutades vaid hoopis lugedes.

Yukio Mishima „Kuldne tempel“ eesti keeles 2009

    väärtuslik kirjandus

  Kui tõlgitud lause mõjub ehedalt ja lugeja unustab sootuks, et loeb teksti, mis jõuab temani läbi vahendaja, siis peab sügavalt kummardades tunnustama tõlkijat. Kahtlemata on Margit Juurikas andekas, sest anda edasi jaapanlase eriliselt sensibiilset ümbrusetaju, pole just kõige kergem ülesanne. Aga see, kuivõrd paljut oskab Mishima ühte suhteliselt lühikesse lausesse mahutada, on vapustav: hakatuses esteetiline elamus, siis metafooriks teisendatud isiklik kogemus ja lõpuks neist mõlemast lähtuv üldistav nägemus. Mishima puhul pole esmane „millest“ kirjutada, oluliseks saab „kuidas“ ja seda väärtuslikku kvaliteeti suudab lugejale pakkuda ainult hea tõlge.

Mishima tahaks peategelase kaudu justkui mõtestada kollapsit, mis sündis Jaapanis pärast II Maailmasõda, aga ta ei esita üheselt mõistetavat metafoori – kõik paistab olevat keerulisem, kui nõrguke inimmõistus hõlmata suudab. Ja maailma toimumine ongi komplitseeritud… „Kuldset templit“ lugedes tundus mulle, et autorit kannustab ja samas piirab soov kuriteo eellugu väga täpselt kaardistada ning sundida romaani igat sõna kindlat eesmärki teenima. Aga siis vaatasin peeglisse: mind ennast kammitseb alatihti samasugune soov ja muiates lisasin oma kahtlused hoopis romaani vooruste hulka.

Kui asetada „Kuldne tempel“ tänase päeva konteksti, siis saame koolitulistaja täiusliku psühholoogilise portree. Paljud enesekesksed motiivid kattuvad. Ainuke vahe on selles, et kui tänapäeva koolitulistajale kirjutada juurde templisüütaja põhjendatult rikkalik vaimne maailm, muutuks meie aja „kangelase“ lugu hoobilt ebausutavaks või mõne lugeja jaoks isegi naeruväärseks.

Toomas Raudam „Väike“ 2009

mäng kirjandusega

„Väike“ omab vaieldamatult romaani struktuuri ja seda teksti ma romaani võtmes ka lugesin. Ei tea, kas Raudam on kunagi tahtnud oma lugejat ette kujutada – pigem mitte, sest kindlasti kirjutab ta eelkõige selleks, et saada kätte kirjutamisnauding, mõnu tekstist, kus üks lause esitab teisele lausele väljakutse mänguks, kus tekst muutub ühel hetkel muusikateose partituuriks, mis tõotab või isegi avab lugejatele kümneid interpreteerimisvõimalusi. Raudam nõuab oma lugejalt aega ja pühendumist, ihkab sedagi, et lugeja tunneks ja armastaks kirjandust vähemalt sedavõrd, et sööks end läbi lugematutest joonealusest märkustest ja kommentaaridest, mis omakorda suurendavad kirjandusliku mängu ilu. Kurvaks teeb, et Raudami raamatud ilmuvad nii tagasihoidlikult, et neid ei kuule ega näe, või neist ei taheta kuulda ja neid ei taheta näha, sest kindlasti ei ole need rahvale peale minev kaup. Raudami tekstid nõuavad vaimset pingutust, mida tänapäeval ei armastata. Janunetakse hoopistükki lõõgastava ja tühise järele, et siis vaimujõu virtuaalses võrdlemises mitte mingil tingimusel alla jääda.

Tõnu Õnnepalu „Paradiis“ 2009

heietus

Õnnepalu on meister, kes oskab suurepäraseid lauseid vormida ja mitte millestki neid esile kutsuda, ta on kui tunnustatud  käsitööline, kellelt võib julgelt tellida toodet, mis kindla peale sobib paljudele. Toodet, mis ei ärita ega eruta kedagi, aga mida on mugav tarbida ja seetõttu ei olda selle kiitmisega kitsid. Õnnepalu tekst on nagu pikaks venitatud veste või tüütu vanainimeselik heietus, kus pole loomingulist põlemist ega kirge, kus mitte midagi ei leiutata ja isegi siis, kui heietus viimaks juhib lugeja mõne järelduseni, siis seegi on meistril oskuslikult sepitsetud õigeks mõlgutuseks ja seda lugedes valdab lugejat arusaamatu rõõmutunne iseenda tuimast olemisest. Kui sulen raamatu, paneb mind imestama, et seda heietuslikku teksti on hakatud romaaniks nimetama. Ent mis seal imestada, tänapäeval on žanripiirid ähmastunud, ja eesti kirjanduse fenomen – (novellisuutmatu) Õnnepalu, on kord romaanikatkendi eest kummalisel kombel isegi Tuglase novellipreemia pälvinud.

Mart Kivastiku novell Vikerkaares 12/2009

Vapustavalt hea

Selle aasta suurim lugemiselamus. Ühe mehe nukker lugu toob endaga kaasa mitme inimese terviklikud lood ja lisaks ühe hobuse loo, ning kõik need on kirja panduid napisõnaliselt ja haaravalt ja täpselt. Kivastiku novell „Autoportree naise ja hobusega“ portreteerib laiemas mõttes tänast Eestit ja teeb seda kindlasti paremini kui mõni kaasaegne mahukas romaan. Kuid kõige olulisem on Kivastiku juures teksti elavaks kirjutamine. Tekst on tõepoolest nagu elus olevus. Kas pole see võrratu!

Täna öösel ma lugesin enne „Autoportreed…“ samas ajakirjas trükitud Kõomäe novelli. Kui hommikul hakkasin Ailile Kivastikku kiitma, siis oli mul väiksemategi nüanssideni loetu meeles, aga kui proovisin Kõomäge meenutada, siis peale roppude sõnade rohkuse ja vihastamapanevalt põhjendamatute ebareaalsete vigurdamiste, ei suutnud midagi meelde tuletada. Ma arvan, et just mällu tugeva jälje jätmine ongi elava kirjanduse (ka kunsti ning muusika) tunnus. Ja suurus.

Merca „Mees“ 2009

Peaaegu, et naljakas raamat

Kui kuulsin, et Merca teeb jingjangilikku täiendust Ruitlase Raamatule, ja eriti siis, kui avasin Raamatu ning kujunduses ja kirjapildis torkis silmi midagi liigagi tuttavat, tundsin ärevat hirmu, et Merca on maha saanud Ruitlase Klooniga. Kuid juba esimestest lehekülgedest alates tundsin kergendustunnet – Merca kirjutas Merca Teksti, lastes küll siin või seal kumada Juha Vuorineni joomahullusel, kuid see ei rikkunud üldmuljet. Ruitlase Raamat oli üle ootuste hea ja Merca Raamat oli samuti tore ning mõlemad raamatud oleksid võinud olla kogupere Naljaraamatud, kui nad poleks nii valusalt avameelsed ja tõsised olnud.