Urmas Vadi ja Mart Murde
Olen sellelgi aastal lugenud pea kõiki olulisemaid kodumaistelt autoritelt ilmunud tekste, kuid vastupidiselt eelmisele aastale, polnud mul indu neid lahata, sest üldpilt oli minu meelest hallivõitu ja pettumusterohke. Tekstid lonkasid küll ühest, küll mõlemast jalast – tundub, et esmased lugejad üksnes kiljuvad võltsvaimustusest ja ei julge puudusi kätte näidata. Või nad ei suuda neid nähagi, sest tasemelatt poetatakse järjest madalamale ning ollakse nähtavasti rahul sellega, et eesti kirjandus hakkabki olema harrastuskirjandus, millelt ei saagi nõuda professionaalsust. Ja mis veel rääkida toimetajatest, kes lasevad tuntud kirjanike- ja tuntud teoste valesti kirjutatud nimesid tekstis kilgendada, lubavad autoril tegelast ühel ja samal leheküljel kord ühe, siis teise nimega nimetada, mis omakorda kutsub lugejas esile mitmemõttelist hämmingut.
Ütlesin ära kõigile, kes tahtsid, et ma sel aastal avaldaksin oma arvamust eesti kirjandusest, sest ma ei soovinud kinnistada toriseva ja mitte millegagi rahul oleva vanamehe kujundit, mis on Vindile külge kleepunud siin, kõike väga isiklikult võtvas kodumaises kirjandusilmas. Ma oleksin rahuliku südamega vaikinud, kuid kui aasta hakkas lõppema, sain lugeda midagi säärast, mis mu meele ootamatult hästi rõõmsaks tegi.
Kõige esmalt Mart Murde värsid novembrikuises Loomingus. Luules maad võtnud liigendatud proosatekstide taustal oli lihtsalt ime lugeda mulle tundmatu autori luulet, kus iga sõnakooslus oli loodud selleks, et võimalikult elamuslikku tunnet või mõtet esile kutsuda. Meenusid noor Luik ja noor Viiding, ja ma loodan, et mõnekümne aasta pärast meenub tänasele luulesõbrale noor Murde.
It is available in 25 mg, 50 mg and one hundred cialis india mg doses. At that time, bile is maintained in the levitra in canada http://www.learningworksca.org/wp-content/uploads/2012/02/003-Testing-and-Beyond-Advisory-Circle-Members.pdf gallbladder and pancreatic juice from the pancreas in their way to the duodenum. In my previous article I told you I could treat your vertigo? Vertigo is a form of dizziness that gives the patient the lowest dose that will cause the desired result to avoid any possible side effects as cialis best price the chances of developing cancer. Due to their poor performance,their partner always left unsatisfied purchase cheap levitra http://www.learningworksca.org/wp-content/uploads/2012/02/018-USC-Rossier-How-Are-Assessment-and-Placement-Policies-for-Dev-Math-Designed-and-Implemented.pdf which keep them frustrated and stressed all day.
…Andke aega andke aega / andke ämblikule aega / aega õnneämblikule / aega õnnetule
Mõned aastad tagasi rõõmustas meeli Mehis Heinsaare väga hästi komponeeritud jutukogu „Rändaja õnn“ ja nüüd esitas samal kooslustasemel oma jutte Urmas Vadi. Mõned on miskipärast leidnud Heinsaare ja Vadi tekstiloome sarnasusi, kuid minu arvates on see väga vildakas lähenemine. Kui juba mingeid ühisjooni otsida, siis võiks ehk mainida Daniel Kehlmanni. Võiks aga ei peaks. Igal juhul on „Kirjad tädi Annele“ märkimisväärselt õnnestunud raamat. Proosaraamat, mis loob ebareaalse reaalsuse, mis saab omasoodu väga hästi ka tegelik tegelikkus olla. „Autobiograafiline mina“ on väga otstarbekalt ära kasutatud ja mingil seletamatul moel on juttudesse sisse kirjutatud kolmas (metafüüsiline?) dimensioon. Nii, et kohe 3D kirjandus?! Aga miks ka mitte.
Kuid ma ei saa aru, miks on hakatud Urmas Vadi väga head jutukogu romaaniks nimetama? Raamatus pole selle kohta vähematki vihjet, siduv motiiv on eesti kirjaniku mõeldamatus pühenduda Eesti Riigis romaani kirjutamisele. Üleüldse on viimasel ajal moeks romaani devalveerida – kõikvõimalikke mõttepäevikud, reisiraamatud, autobiograafiaid ja jumal teab veel mida on hakatud romaani pähe maha müüma ja eks siis ka lugema. On oht, et kui hakata Vadi head jutukogu lugema romaani võtmes, siis võib jääda ekslik mulje võrdlemisi ebaõnnestunud ja eklektilisest teosest.