Vapustavalt hea
Selle aasta suurim lugemiselamus. Ühe mehe nukker lugu toob endaga kaasa mitme inimese terviklikud lood ja lisaks ühe hobuse loo, ning kõik need on kirja panduid napisõnaliselt ja haaravalt ja täpselt. Kivastiku novell „Autoportree naise ja hobusega“ portreteerib laiemas mõttes tänast Eestit ja teeb seda kindlasti paremini kui mõni kaasaegne mahukas romaan. Kuid kõige olulisem on Kivastiku juures teksti elavaks kirjutamine. Tekst on tõepoolest nagu elus olevus. Kas pole see võrratu!
I actually fainted when levitra buy generic I heard the letter differently. It cialis generic tabs also works in the similar way that the brand drugs do. By doing their part of job, these fruits help improving blood circulation by brand viagra 100mg a simple way. 3. Testosterone is additionally in charge of the bone thickness, muscle check out for more info now levitra no prescription quality and the vitality level of the body.
Täna öösel ma lugesin enne „Autoportreed…“ samas ajakirjas trükitud Kõomäe novelli. Kui hommikul hakkasin Ailile Kivastikku kiitma, siis oli mul väiksemategi nüanssideni loetu meeles, aga kui proovisin Kõomäge meenutada, siis peale roppude sõnade rohkuse ja vihastamapanevalt põhjendamatute ebareaalsete vigurdamiste, ei suutnud midagi meelde tuletada. Ma arvan, et just mällu tugeva jälje jätmine ongi elava kirjanduse (ka kunsti ning muusika) tunnus. Ja suurus.