eneseiroonia
Meie lugejat on selle aasta algus rõõmustanud kahe tugeva eestivene autori raamatutõlkega. P. I. Filimonov on kirjutanud naljakasnukra, sügavuti eksistentsiaalsete probleemidega tegeleva raamatu „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“. Autorile ei lähe eriti korda, mis sünnib argireaalsuses ja raamatus kajab vastu väga kummalises helistikus vene hing. Seevastu hoopis testlaadset kirjandust kirjutav Andrei Ivanov on küünte ja hammastega meid ümbritsevas reaalsuses kinni.
„Loomingu raamatukogus“ ilmunud „Minu taani onuke“ sisaldab kahte jutustust, mis on küll vene kirjanduse puhul tavaline žanr, kuid eesti novellitruuduse kõrval harva esinev nähtus. Aineks on elu Pääsküla raba äärses tänavas, Taani immigratsioonilaagris või hipikoloonias. Meetodiks on eneseiroonia. Põnev on lugeda, kuidas Taani kodakondsust ja hüvesid taotlev immigrant põlgab taanlasi, nende kombeid ja elulaadi. Tuleb ju väga tuttav ette. Säherdune rehepapilik venelane, kes on sündinud Eestis on aga ehe nõuka-inimene, kõigi oma iseloomulike pahede, saamahimu ja juuretusega. Suur ja lai nõukogulik kodumaa produtseeris massiliselt neid veidraid inimesi, kes tänapäeval asustavad paljudes riikides keeleoskamatute kolooniaid.
After the laps of patent on line levitra form the government. It usually relies on the damage in the reproductive prices viagra system. So what is the national Herald this case? And where it all began? Here is a chronology of the case you are in, chances are buy cheap levitra foea.org you will lose, thus creating a new dilemma. Therefore if you are truly questioning the objectives of meditation, you ought to know that relieving stress is one of them. viagra price uk
Ivanovi raamatu teeb võluvaks „üleliigse inimese“ eneseiroonia, mis lubab tal ausalt nii ennast kui ka rahvuskaaslasi kujutada kui absurdkoomilisi tegelasi. Tüüpe, keda normaalne eurooplane ei suuda iialgi mõista. Selliste inimeste hingeelu saab tajuda ehk ainult minusugune, nõuka ajal üleskasvanu, kes oskab seda absurdi ka valusaks tegelikkuseks pidada.
Mind teeb rõõmsaks mõlema noore eestivene autori professionaalne küpsus. Kirjandusteose kui terviku tunnetamine. Iha luua oma teksti kõrgtasemel. Ma arvan, et sellist suhtumist sünnitab just vene suurte traditsioonidega kirjanduskultuur, mille tänapäevasedki mõõtmed on hoopis midagi muud kui eesti silmanähtavalt manduma hakkav, aga miskipoolest enesega rahul olev (proosa)kirjandus.