publikust
Kui väljas on sombuilm ning aeg ajalt puistab pilvedest midagi märga ja külma, on mõnus soojas toas lasta värvilise ekraani kaudu muusikal endasse kanduda. Näiteks jälgida Sky Artsi vahendusel Cambridge Folk Festivali ja kuulata Julie Fowlist või Seasick Steve’i, mis toob hinge midagi juba ununema kippuvat – head ja ilusat. Küllap samasuguseid tundeid kogeb festivali publikki, kes on kiilaks muutuvate pealagedega härrad ja kogukaks saanud prouad, nii nelja-viiekümnesed või vanemadki, ning muusika taktis õõtsutab end isegi üks pitsilist kleiti kandev veteranhipi. Noori inimesi ei ole näha ja lapsigi ei ole vanaemad taibanud kaasa võtta.
Felix Mendelssohn Bartholdy Gala toimub Leipzigis. Tähistatakse „Pulmamarsi“ autori sünnipäeva, kuhu on kutsutud ka Lang Lang. Kui klassikalise muusika superstaar tõuseb klaveri tagant püsti, tõuseb saalis ovatsioonidetorm. Kaamerasilm näitab publikut, kes aplodeerib silmanähtavalt muusikale, mitte kuulsale nimele ja siis tuleb lisapalaks Chopini etüüd „Tristesse“. See lihtne pala on kui lakmuspaber muusiku hinge mõõtmiseks, Lang Lang laseb igal helil kõlada lõpuni, tal on aega ja tundlikkust ning me saame näha sedagi, kuidas Gewandhaus Orkestri tšellomängija jälgib pianisti sõna otseses mõttes lummatuna.
Concerned with men’s health and overlooking the growing popularity of ED drugs, FDA adopted a safe measure and convinced ED drug manufacturers to introduce a new label. devensec.com online cialis prescriptions Want to see me angry? Watch me pay my health insurance premium! The viagra without prescription canada same goes for prescriptions. Discuss with your doctor your sildenafil tablets australia diet and vices to achieve the full performance of the drug. I see this often in individuals’ viagra cialis store relationships with their mothers. Ma olen vahel hea meele kuulanud André Rieu seatud Šostakovitši valssi, vahetevahel on vilksatanud Sky Artsis hiiglaslike rahvamasside ees mõned veidrad esitused, kus publik Rieu juhtimisel tõstab kooris käsi nagu on tavaks spordivõistlustel või siis sedagi, kuidas nelja-aastane fraki rõivastatud neegripoiss kääksutab viiulit, mis aga paneb publiku hardusest lausa nutma. Seekord mängiti Dresteni ooperimajas pulmi, mitmesaja-euroste piletite eest istus saalis väga kirev publik, nii särgiväel, kui õhtutualettides. Mind hämmastas, kui palju seal oli noori inimesi. Rieu mängis virtuooslikult Stradivariuse viiulit. Laval valitses roosa ja helesinine. Orkestrandid paistsid lõbusad või vähemat heatujulised. Nad olid tipptasemel muusikud, kuid palgatud nalja tegema ja publikut naerutama. Kõik oli kuidagi eriti kerglane, sihilikult kitšilik. Üle igasuguse piiri lääge. Mulle tundus, et tegemist pole ooperimajaga, et see, mida ma vaatan on Oktoberfest. Publik elas labasustele tormiliselt kaasa. Noortele tundus see kõik eriti lahe olevat.
Etenduse lõpus suutis tromboonimängija hoida väljasirutatud lõua otsas trombooni peaaegu minuti. Rahvas plaksutas talle vaimustunult.
Kui palju on viimastel aegadel räägitud sellest, et naljanumbritega tuleb tuua publikut tõsist muusikat kuulama, et põnevusromaanidega saab harjutada noori lugema ja muud sellist. Mulle aga meenub, kuidas kadunud Mati Unt kurtis, et tema nooruses soovis etendus lavalt publiku sekka minna, aga tänaseks on hoopis publik ise lavale trüginud.