kirjandusteos
See oli vist August Künnapu, kes kunagi soovitas mul „Siidi“ lugeda. Lugenud raamatu läbi, olin veidi ehmunud, et ma ise polnud seda teksti end jaoks avastanud. Aga kes see kõike jõuab. Nüüd on „Siidist“ film tehtud, aga film ei paku peale liikuvate piltide mitte midagi rohkemat, mitte väikest osagi sellest, mida tekst suudab. Tänapäeval, kui lugusid ei loeta vaid vaadatakse, saavutavad tõelised kirjandustekstid hindamatu väärtuse. Suurepärane tekst ongi see, millest ei anna filmi meisterdada.
Effective generic viagra discount ingredients: Booster capsules can stop erectile dysfunction normally. Furthermore, they feel unhappy and irritable; suffer from reduced attention span and temporary memory loss. buy cialis canada Doctors would suggest you with viagra tablets 100mg the best possible solution. It puts the system in a decent http://cute-n-tiny.com/cute-animals/puppy-nom/ sample generic viagra way. „See lugu“ on oivaline näide tekstidest, mida pole võimalik (ei tohiks) üles filmida (Imetlust vääriv oma mõjuvas teostuses ja vormitäpsuses on näiteks „1947. Sinnington, Inglismaa“). Baricco raamat koosneb seitsmest loost, mis omavad üksteisega suuremat või vähemat puutepinda. Neist kõige pildilikum, aga samal ajal kõige väiksema puutepinnaga (üksnes mõned olulised laused) on „Caporetto mälestuskiri“. Võimalik, et ilma sõjasündmusteta oleks raamat täiuslikum, kuid kindel selles olla ei saa. Oluline on see, et seitsmest justkui iseseisvast loost saabki üks „See lugu“, mida tegelikult ei olegi tekstina kirja pandud. Ma kujutan asja ette nii, et tõelises kirjandusteoses mõjub lugejale kirjutatud tekst, mis sünnitab järk järgult (esialgu suletud) tühja ruumi, mille peaks avama ja täitma lugeja. Kehv (kujutlusvõimeta) lugeja aga ei tajugi tühja ruumi ja tal ei tule pähegi seda millegagi täita.
Ma arvan (aga võin eksida), et „Selle loo“ võtmeks võiks olla Jelizaveta päevik, milles ta kirjeldab veel olematut olevana, ja just tänu ta fantaasiale hakkavad need sündmused tegelikkuses toimuma. Igatahes „Järellugu“ täitis (eelpool mainitud) tühja ruumi minus sedajagu vägevalt, et vaimustuspisarad voolasid mu silmadest, kui mõstsin, kuivõrd võimsalt oli Baricco kujutanud inimeseks olemist, ilma ainsatki sõna otseselt selleks kulutamata.