Juba eelmisel aastal võisime ajakirjas Looming lugeda kirjanik Andres Saksa novelle. Augustikuises Eesti Ekspressis nautisime suvenovelli „Voodi all, ja karta on, et hiljem voodiski“ ja nägime ajalehes Andres Saksa fototki, kus noorepoolne päikeseprillidega mees kallistas koera.
Kes ikkagi on Andres Saks? Millistel motiividel tegi Toomas Vint temast oma romaani „Üüriline“ peategelase?
Andres Saks
„Ma nägin unes, et tema nägi mind unes,”…
Gabriel García Márquez „Unenäod müügiks”
Therenc Molbchobby on öelnud: „Ilma müstifikatsioonideta oleks maailm nagu otsatu kõrb, kus paratamatult ühel päeval surrakse janusse. Mitte sellepärast, et meil vett ei oleks, vaid seetõttu, et oleme harjunud kõrbe seostama janusurmaga. Ja vastupidi.” Oma raamatus „Kõver sirge”, on palju lehekülgi pühendatud arutlustele Jumalast. „Jumal on täiuslikem kõigist müstifikatsioonidest. Müstifikatsiooni atribuutika on katnud võrratult kogu tema isiksusspektri. Ehk teiste sõnadega – selles suurejoonelises müstifikatsioonis pole jäänud ainsat valget laiku. Kui 1989. aastal Therenc Molbchobby esitles Johns Hopkins University’s oma uurimust Three Definitsions of Realness, poetas ta nagu muu seas lause: „Ka mina olen müstifikatsioon. Või kui teile sobib teistviisi mõelda, siis minu füüsiline olemasolu on integreeritud pooltõde. Aga nüüd proovige kujutada ette, mismoodi te kirjeldate tänast koosviibimist oma sõpradele, kui teate, et härra Molbchobby, kes teile üht-teist pajatas, on tegelikult pettekujutelm.”
Müstifikatsioonidega võis eelmise sajandi lõpuni suhteliselt vabalt või ohutult ringi käia. Näiteks kui Tuglas kirjutas kriitilise essee Arthur Valdesest, siis hakkas lugeja teadvuses Valdes kirjanikuna elama. Puudus võimalus asja kontrollida, sest teatmeteosed ilmusid suurte ajaliste vahedega. Tänasel päeval pruugib teil toksida ükskõik millisesse otsingumootorisse Therenc Molbchobby, ja kui te saate tuhandeid vastuseid – viited raamatutele, artiklitele ning maailma erinevatele ülikoolidele – ei jää teie hinge kahtluse raasugi. Seega – Therenc Molbchobby kahemõttelist kuulsust kogunud lause, mida ta ütles välja just nagu nimme ülikoolis, mille motoks on The Truth Will Free You, ei vasta vähemalgi määral tegelikkusele.
Mulle meeldivad täiuslikud müstifikatsioonid. Mitteoleva vägivaldne muutmine olevaks. Niisamuti meeldib mulle selles lauses sõna „vägivaldne”. Müstifikatsioon on eelkõige intellektuaalne mäng, kus üsna jõhkralt rikutakse argiteadvust, mis on harjunud teadma, et iga asi, nähtus või isik jätab endast järele materiaalse jälje.
Kui hakata lähiminevikust müstifikatsioone välja kaevama, siis ajab oma rasvase rinna kummi kindlasti Albert Trapeež. Tema sulest on meil nautida mitu luulekogu. Valitutele meenub suurejooneliine Albert Trapeeži õhtu kirjanike musta laega saalis, kus vikatiga Surm publiku hulgast endale ohvreid välja sõelus ja KGB nuhid lootsid viimaks ometi Trapeeži pildistada. Trapeež oli alatasa kõneaineks ja tema tavatuist tegudest levitati ohtralt kuuldusi. Lapin avaldas veel mõned aastad tagasi minu ja Trapeeži kommenteeritud kirjavahetuse. Ma ise kirjutasin Trapeeži tegemistest lugusid, kusjuures ühes neist tõin ära neli Trapeeži luuletust, misjärel olevat Lapin Kukus Juhan Viidingu ees hoobelnud: ”Sinu luule tiraažid on kõige rohkem 8000, minu omad ilmusid 22 000 tiraažiga.” Tuli välja, et purjuspäine Leonhard Lapin hakkas end Albert Trapeežiks pidama.
Kaheksakümne üheksanda aasta lõpul, kui ühel päeval oli Eesti kuulutanud, et tema seadused on ülimuslikud NSVL-i omade suhtes – oli niisiis deklareerinud oma suveräänsust –, kestis mõnda aeg veider situatsioon, et me hakkasime endid iseseisvateks pidama, kuigi kogu muu maailma silmis olime NSVL-i osa. Olukord sarnanes paljuski müstifikatsioonile.
Tol kummalisel ajal oli Kuku klubis remont ja seltsielu tormles Wiiralti kohvikus, kus miskipärast oli iga päev tahvlile kriidiga kirjutatud Mart Laari menüü ja vahel õhtuti polnud justkui enam hingamisekski ruumi. Ma arvan, et just see Eesti riigi olematu olemasolu, viis mind mõtte juurde, et kui on olematu riik, siis selles riigis võiks olla olematu kultuur – kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, kelle olematuid teoseid ülistatakse ja arvustatakse, olematutest sensatsioonilistest kultuurisündmustest tehakse põhjalikke ülevaateid ja need artiklid sokutatakse välismaistesse väljaannetesse. Glasnost oli teinud paljudest seni põranda all kultuuri loovatest moskvalastest üleöö superstaarid ja küllap seetõttu eksis Moskvas resideerivate kõmuhimuliste kultuuriajakirjanike armaadast nii mõnigi provintsilinna Tallinnasse. Ja neid tuli müstifikatsiooni levikuks ära kasutada. Mäletan, millise õhinaga rääkisin oma ideest – supermüstifikatsioonist – kõigile, kelle oli kultuuriga tegemist, aga nad ei kajanud vastu. „Mis mõte sellel on?” uuriti arusaamatuses. „Mis kasu sellest saab?” küsiti õlgu kehitades. Võimsa olematu kultuuriga võimas riik ei terendanud neile. Vist Sirje Helme oli ainus, kelle silmad lõid seda kõike ette kujutades särama.
Kui hakkasin kirjutama romaani kirjandusest, siis aheldas mind pikkadeks kuudeks arvuti taha peamiselt praegune hull olukord, kus eesti kirjandus hakkab pikkamööda, aga kindlalt, muutuma harrastuskirjanduseks, mille kõige märgatavam sündmus on romaanivõistlus ja kõige tuntum kirjanik selle võistluse võitja. Kirjanduse devalveerumise skeem on tegelikult majanduslik – kui noor anderikas inimene avaldab oma teise proosaraamatu, siis pärast seda purunevad kõik ta illusioonid kirjaniku elukutsest. Ta mõistab, et ei tule seda pühendumist nõudvat ametit pidades omadega toime, rääkimata luksusest toita perekonda. Ta leiab oma tublidele ajudele paremat (loe: praktilisemat) rakendust. Kirjandus muutub ambitsioonikate inimeste harrastuseks. Latt kukub üha madalamale ja sellest on võimalik ilma oskusteta üle astuda. Meenub, kuidas OP-i saatejuht, kes samal ajal on institutsioon – sest Kirjanike Liidu esimees peaks seda olema – liputab ohtrate kiidusõnade saatel teleriekraanil kirjanduslikult täiesti küündimatut üllitist. Aktuaalne teema või intrigeeriv idee ei ole kirjanduseks piisav. See on, nagu keegi hakkaja mees tõmbaks kindad kätte ja asuks taskunoaga pimesoolt välja lõikama.
Kirjandus kirjandusest võtab tegelikult üsna mahuka osa kirjutatud raamatutest enda kanda. Mingil eluetapil tekib pea igal kirjanikul soov isiklik kujutluspilt kirjanduse olemusest ära kirjutada ja nii sünnivad romaanid kirjanikuks saamisest. Peamiselt jacklondonlikud edulood. Minu eesmärgiks ei olnud edulugu kirjutada. Eesti reaalsuses, isegi siis, kui kirjanik hakkaks lauskommertsi tootma, oleks säherdune õnnelik lõpp võimatu, sest meie kasina ostjaskonnaga turg lihtsalt ei võimalda seda.
Minu sooviks oli anda reaalne ja nukker pilt närusest olukorrast, millesse sattub meie riigis juba tunnustatud kirjanik, kes tahab end jäägitult loomingule pühenduda. Ma pean silmas seda, et tänastes tingimustes ei oleks Jaan Kross saanud raamatuid kirjutada ning perekonda toita. Ja see on tõepoolest õudne.
Ma kaalusin, et kõige mõjusam oleks kirjutada dokumentaalromaan. Tõsielulugu kellestki reaalselt tegutsevast kirjanikust, kuid mu sisetunne laitis selle nõu viivitamatult maha. Mulle meenus õõvastav olukord, mis tabas minu romaani „Lõppematu maastik”. Kui raamatu tekst hõlmas paljusid maailmakultuuri puudutavaid valusaid probleeme, siis kodune kriitika ega publik ei osanud või ei tahtnud neid näha, tegeles hoopis kunstiteadlase Teodoriga, kelles tunti ära Ants Juske, kellega ma pidasin tol ajal ajakirjanduses raevukaid lahinguid kaasaegse kunsti pärast. Oma uues romaanis tahtsin ma kõmulisust vältida. Soovisin kangelase sedaviisi üles ehitada, et ta ei sarnaneks kellelegi, aga samal ajal saaksin tema kaudu anda lugejale hinge mineva pildi eesti proosakirjaniku kibedast argipäevast.
Raamatu tegelastega on nii, et kui neist kirjutada, siis peaksid nad siiski silmade ees elama, see tähendab, et nad võiksid sündida kellestki, kes on miskitmoodi kirjaniku tähelepanu köitnud. Minu esimeseks ülesandeks oli romaani kangelane oma mälust või ümbrusest üles leida. Mingi ebamäärane ettekujutus mul juba oli, aga see nõudis täpsemat väljajoonistamist… Ja siis tuli mulle meelde Andres Saks.
Paar aastat tagasi korraldas Matti Milius Tampere majas minu romaani „Mäluauguga naine” esitluse. Kui Tartu Kunstimajas rippus üleval mul maalinäitus, siis toimus seal ka kohtumisõhtu kunstnikuga, kus mind küsitles Aili Vint. Täiesti ootamatult kogunes saal rahvast pungile, ning me uskusime, et säherdune abikaasade dialoog intrigeerib Tampere maja publikutki. Ent kirjandushuvilisi oli seekord hõredalt. Kui esitlus läbi sai, astus mu juurde keegi tagasihoidlik – nii välimuselt kui ka olemuselt – umbkaudu kolmekümnendates aastates mees ja ütles, et tal on hea meel minuga tuttavaks saada. Ma naeratasin ja me surusime kätt. „Ma kirjutan jutte”, ütles ta. „Ma tahaksin teie arvamust kuulda.”
Mulle ei meeldi sellised soovid. Siiani pole veel keegi kiitust väärivat kirjanduslikku imet mulle lugeda andnud. Ma ei oska ega taha keskpärase andega noort inimest mesikeelselt veelgi intensiivsemalt kirjutama õhutada. Samal ajal tean, et kui ma ütlen oma arvamuse otsekoheselt välja, siis pole sest tuhkagi abi, sest autor on oma headuses liigagi kindel ja ma saan ainult ühe vaenlase juurde. Jääb üle üksnes ajapuuduse taha peitu pugeda.
„Ma saadan teile paar lugu meili peale, kui juhtub rohkem aega olema, siis lugege need läbi,” ütles noormees, justkui poleks mu agarat puiklemist tähele pannud. Küsisin, kas ta on oma lugusid ajakirjadele pakkunud. „Nii ja naa…” ütles ta õige ebamääraselt.
Nüüd, otsides oma romaanile kangelast, kangastus too noormees silmade ees ja ma taipasin, et ta ongi see õige. Vähemalt välimuselt ja käitumiselt. Mulle meenus, et olin tookord talle isegi oma raamatu kinkinud, arvates, et see oleks sobiv vahend end tülikast mehest kiiremini vabaks lunastada. Kuid mul on hästi meeles ka ootamatu, erilist tänu ja vahest siirast õnnegi väljendav pilk, mille ta tänades mu poole saatis… „Kirjutage Andres Saksale,” ütles ta, kui hakkasin pühendust kirjutama.
„Andres Saks,” mõtlesin ma kuuldavalt. „See ei ole just romaanikangelase nimi. Liiga tavaline, liiga pretensioonitu.”
Tänu sellele, et olin ta nime meelde jätnud, leidsin kerge vaevaga postkastist kirja üles. Lisatud oli mitte paar, vaid hoopistükki neli novelli. Loomulikult olid need mul läbi lugemata. Algul ajapuudusel edaspidiseks lükatud, siis silma alt kadunud ja alatiseks kõrvale jäetud.
Novellid olid algaja kohta uskumatult head, aga mis kõige kummalisem, neid lugedes kangastus mulle Andres Saksa elu. Kujutasin juba väga eredalt ette, kuidas mu romaani kangelane – kirjandusele pühendunud kirjanik – muudab teksti käigus oma elureaalsuse mõttekujutelmaks. Mind paelus eelkõige lõpptulemus: võimalus segada elu ja looming – tekitada lugejas isevärki peataolek, kus mingil hetkel ta ei mäleta, kas mingi seik toimus päriselt või oli see hoopis väljamõeldis peategelase kirjutatud novellis.
Ootamatult tärkas mul veider idee kasutada äsja loetud Andres Saksa loomingut – loomulikult siis kui ta nõus on – oma romaanis. Ihkasin luua struktuuri, kus mina m u u d a n kirjaniku mõttekujutelmad reaalsuseks… Ma pean siin silmas seda, et romaani tekst on mingis mõttes reaalsus, vähemalt lugeja hindab seda kui reaalsust.
Järgmisel või ülejärgmisel päeval kirjutasin Andres Saksale hoolikalt koostatud kirjakese, kus vabandasin, et polnud ta novelle varem lugenud, aga küllap saatus tahtis, et loeksin neid õigel ajal, ja nüüd on see väga õige aeg käes – ta kiiduväärt jutud ärgitasid mind kirjutama romaani, kus ma annaksin peategelasele tema nime ja milles peategelase novellid saaksid romaani oluliseks komponendiks. Kirjanduslikuteksti autorid oleksid sellisel juhul Andres Saks ja Toomas Vint…
Ei mingit vastust. Vaikus.
Rahustasin end mõttega, et küllap tal parajasti ei ole võimalust internetti kasutada, aga mida päev edasi, seda väljakannatamatuks muutus mu olukord. Mulle tundus, et vaikus on kuidagi halvaendeline. Teisest küljest ma ei kujutanud enam oma romaani ette ilma Saksa novellideta. Tammusin ühe koha peal nagu hädaline peldikujärjekorras. Ühtäkki oli täiesti võimatu midagi mõistlikku teha. Vajutasin sadu kordi päeva jooksul arvuti Send/Receive-nuppu, uskudes, et juba järgmisel hetkel saan lugeda Andres Saksa kirja. Ja kui viimaks see ilmus ekraanile, siis vahtisin seda mokk töllakil hea hulk aega, taipamata, millega on tegu.
Sa võid nende juttudega teha, mida tahad, võid need kas või endale persse torgata. Mind kirjandus ei huvita. Aga need, kes arvavad, et kirjandus on midagi olulist, võivad end kas või homme põlema panna.
Ma keeldusin sellist kirja mõistmast… kuid teistsuguseid variante mul ei olnud.
„Eks vaatame, mis edasi saab…”pomisesin ma kuuldava kahtlusega hääles, aga samal ajal tundsin väga selgelt, et olen müüdud mees – mõte lisada romaanile Saksa novelle oli mind köitnud, romaani struktuur oli mu peas valmis saanud ja nüüd jäi üle ainult tekst arvutisse klõbistada.
Ühel kenal päeval saatis „Loomingu“ proosatoimetaja Asta Põldmäe kirjakese, kus uuris ega mul midagi uut ajakirja jaoks anda ole. Mul ei olnud, aga Andres Saksal oli.
Viivitamatult kirjutasin Saksale, et tahaksin ta novelle pisut kohendada ja siis pakkuda „Loomingule“. Et teeksin seda justkui müstifikatsioonina, seletades toimetajale, et Andres Saks on minu romaani kangelane ja need oleksid nagu kangelase kirjutatud lood. Honorari saadaksin enesestmõistetavalt temale ja niiviisi saaks ta oma kirjanikunime valutult tuntuks teha. Lisasin, et Andres Saksa müstifikatsioonil on kindlasti kergem ajakirja veergudele pääseda kui tundmatul noorel Andres Saksal.
Ma ütlesin, et võid nende juttudega teha, mis heaks arvad. Mind see kõik enam ei huvita, kirjutas Saks mõne aja pärast, kuid ta ei võtnud arvesse, et just sel hetkel kui ma ta novellid „Loomingule“ saadan astub kirjanik AS – nagu mõned teda romaanis nimetavad – eesti kirjandusellu…
Sel ööl ma ei saanud kaua und, peas valmis uhke ja ulatuslik skeem, kuidas äsja ellu saadetud AS-i kirjanduselu jätkata. Kõigepealt kodulehekülg, mõned artiklid kriitikat, paar arvamuslugu. Elektrooniline kirjavahetus kõikvõimalike tegelastega – kriitikute, ametnike, sealhulgas ministriga –, kelle mällu jääks päris kindlasti pärast kirja lugemist nimejälg. Õige varsti temast kirjutatakse, teda tsiteeritakse, teda auhinnatakse… Müstifikatsioon täiustuks iga jumala päevaga, ja vaatamata sellele, et reaalne, novelle kirjutav Andres Saks sööb, joob ja magab, elab tema müstifitseeritud teisik kirjandusmaailmas, kus pole argielu vaevadega mingit pistmist.
Most patients report that adjustments leave them with the feelings of caregiving in an individual, whereas opioid addiction impairs the perception and ability to cialis for sale uk care for others. Most of men with small penises best buy viagra supplementprofessors.com and poor penile erection during sexual intercourse are torn between using penile enhancement pills or not and this is possible only because of its amazing anti-aging effects this Organic Superfood with chemically manipulated and poorly manufactured vitamins, minerals and extracts that might harm the human body. To help millions of such relationships, Ajanta Pharma introduced the medicine named Kamagra about a buy cialis overnight decade ago. Some people wonder why a generic version of the loved this canadian pharmacies viagra drug and the absorption behaviour of the drug into the body.„Looming“ leidis, et Andres Saksa novellid on igati avaldamist väärt ja Toomas Vinti neist pealetikkuvalt läbi ei kuma. Detsembrikuise „Loomingu“ lugejad panid vastset autorit tähele, jätsid meelde, küsisid: huvitav, kes see veel on? Mina aga tundsin ilmumise üle seletamatut rõõmujoovastust, otsekui ma ise oleksin debüteerinud. Torkasin „Loomingu“ abikaasa Ailile nina alla, ta luges, ütles, et päris huvitavad lood olid, aga küsis kohemaid, kes see uus kirjutaja on. Esimese hooga tahtsin rääkida asjast nii, nagu see on, aga siis muutsin käigu pealt otsust ja jutustasin talle müstifikatsioonist, et Andres Saks on mu romaani kangelane, kelle novelle ta äsja luges. Aili sattus vaimustusse. Talle, nagu tervele meie põlvkonnale, meeldivad kiiksuga asjad. Kuid mina kujutasin muheldes ette ta juba näoilmet, kui raamatu esitlusele ilmub tõeline Andres Saks. Siis saaks kogu lugu veelgi suurema kiiksu juurde. Või vindi peale, nagu öeldakse.
Kui küsisin Andres Saksalt ta kontonumbrit, et saaksin honorari üle kanda, ilmus mõne aja pärast mu postkasti saadetis: Kuule mees, kas tahad mind õrritada vä. Niisuguse raha eest ei hakka mõistusega inimene lillegi liigutama. Mind selline summa ei sunni kontonumbri kirjutamiseks kätt tõstma. Osta selle eest endale jõuluks raamatuid ja näri neid, kui sa juba selline raamatukoi oled
Ma ei osanud enam midagi arvata. Püüdsin teravat vastumeelsust maha suruda ja jätta asjad sellisteks nagu need on. Või unustada ära. Igatahes minu romaani Andres Saks oli honorari üle väga õnnelik. Ja ta ostis ühe raamatu – Henry Milleri „Vähi pöörijoone”. Ta oli hoopis teistsugune Saks kui s e e Andres Saks.
Ma lugesin kunagi „Inostrannaja Literaturas“ üht Thorton Wilderi romaani, milles ta kirjeldas oma lapsena surnud kaksikvenna elu. Seda, mis oleks vennast saanud, kui surm poleks oma karmi tööd teinud. Kui mu peas arenes mu oma romaanikangelase saatus, siis taipasin äkitselt, et kui mul oleks poeg, siis ma igatseksin, et ta oleks just seesugune. Mul oli hooti eriskummaline tunne, et mulle on kätte jooksnud suurepärane võimalus äratada oma sündimata poeg ellu.
Kui ma ütlesin, et mul ei ole poega, peaksin täpsustama, et ei ole teadaolevat poega, sest minusugune, kes on elanud küllaltki kirevalt ei või iial teada, kas vahest tuhandete kilomeetrite taga ei ela ta geenid kusagil uut elu. Kord nägin telerist mingit vene filmi, kus episoodilisena seikles ekraanil täpselt või peaaegu täpselt minu noorpõlve koopia. See oli ammu ja tookord ma ei hakanud näitleja nime taga ajama. Lasin meeldetulevaid võimalikke seoseid korraks läbi pea ning rohkem ma sellega enam ei tegelenud.
Ent ma ei olnud kindel, kas ka praeguses vanuses ja tänasel päeval oleksin selle hämmastava sarnasuse peale nii ükskõikseks jäänud?…
Romaan arenes. Vahetevahel saatsin Andres Saksale kirjakesi, aga ma ei saanud neile vastuseid. Ja ega ma neist ei oleks hoolinudki. Kirjutamisprotsess oli mind endasse neelanud nagu veekeeris ning kõik muu ähmastus ja muutus ebaoluliseks. Suurejoonelisi müstifikatsiooniplaane – artikleid, kodulehekülge ning muud – ma ei proovinudki alustada. Minus võttis maad ebamugav tunne, et hakkan aegamööda reaalse Saksa olemasolu oma peast välja tõrjuma.
Kirjanduselu oli sel aastal tormide rohke. Nii üht kui ka teist minu romaanile vajalikku toimus tegelikkuses ning ma ei pruukinudki sündmusi välja mõelda. Naljatasin, et mul olid tublid abimehed – elu kirjutas minu eest ja Saks kirjutas minu eest.
Romaan hakkas sihikindlalt lõpu poole tüürima.
Ühel õnnetul päeval küsis Kirjanike Liit olulistele kirjanikele riigi käest raha ja ajakirjanduses puhkes kirjanikevastane uskumatuna tunduv hüsteeria. Tõsi, raha küsiti majanduslanguse äärmiselt ebasobival ajal, aga kui kirjanikest see või teine püüdis leheveergudel asja selgitada, sai selgitus sõna otseses mõttes kirjanikke jõhkralt jalgade alla tallavate kommentaaride osaliseks. Õige pea oli iga erakonna analüütikule selge, et kui toetad kirjanikke, võid kaotad suure hulga hääli. Maailma kõige lugevamast rahvast oli saanud kirjandust vihkav rahvas!
Ma ei saanud muidu, kui otsustasin omapoolse sõna sekka öelda ja kirjutasin humoristlikus võtmes novelli, kuidas Kurat ise hakkab kirjanike asja ajama. Ma andsin selles enda arust väga täpse pildi Eesti kirjaniku olukorrast ja pakkusin korraliku lahendusegi välja. Kuid eelkõige vajas seda lugu mu romaan. Säherdusega oleks hea lõpetada.
Sebisin üsna kõvasti, et novell kirjanike üldkogu päeval „Sirbis“ ilmuks. Et koosolek kajaks mu loole vastu ja eelkõige huvitas mind, mida arvab asjast kohale tulla lubanud kultuuriminister. Kui vanasti valendas saal ajalehtedest – ooteaega tehti parajaks pealkirju silmitsedes või ühte ja teist lugedes –, siis tol päeval ei helendanud meie musta laega saalis ainsatki lehte. Keegi ei tulnud mu juurde ega patsutanud õlale. Siis mõistsin: kirjanikel nappis raha, nad ei suuda enam kultuurilehte osta.
Ja minister ei huvitu kultuurilehe kultuurist.
Mul oli romaani esimene variant praktiliselt valmis, aga nüüd sain aru, et mul tuleb romaanile veel epiloog kirjutada.
Suvi möödus mul arvuti taga, andsin toimetatud romaanile viimast lihvi, tõmmates maha iga ülearuse mõtte, lause või üleliigse sõna. Lõplik tekst pidi olema pingul ja pinges nagu sõdur rivi ülevaatusel.
Kui Kalev Kesküla tellis mult suvenovelli, siis ma ei saanud vastu panna kiusatusele saata „Ekspressile“ viimane, veel ilmumata Andres Saksa lugu. Loomulikult pidin Saksalt selleks nõusolekut küsima, kuid minu imestuseks tuli tavapärane ükskõiksust väljendav vastus seekord tavatult ruttu ning manusena oli lisatud koera kallistava päikeseprillidega meesterahva pilt. Too mees ei olnud küll minu meelest eriti Andres Saksa moodi, aga mu mälus võis eksisteerida nüüd hoopis teine nägemus. Rohkem küll minu enda loodud ja romaaniks kirjutatud.
Ja siis oli romaan lõplikult valmis. Saatsin käsikirja koos kujunduse kavandiga Andres Saksale. Närviliselt vastust oodates püüdsin ette kujutada tema tundeid, kui ta raamatu kaanel oma nime vaatab. Mul olid siiani hästi meeles oma ülevad esimese raamatu tunded… Aga kes teise inimese sisse näeb.
Ma löön su maha, raisk, kui sa viivitamatult mu nime raamatu pealt ära ei korista!
See oli siis algaja kirjaniku vastus. Ei midagi muud. Ei musta ega valget.
Mõne päeva pärast ütles mu Delli kõvaketas üles. Tegi veidi aega hirmsat häält ja siis ei teinud enam midagi. Mingis foorumis räägiti, et seda Dellidega juhtub, anti isegi link, kust abi saab. Nii ma pakkisingi kõvaketta kotikesse ja panin tunniks külmiku külmakambrisse. Seejärel korraks ta nagu ärkas ellu, aga seejärel oli päris surnud. Mulle tuli meelde, kuidas palju aastaid tagasi juhtus mu esimese sülearvutiga midagi samalaadset. Tookord viisin arvuti tuttava asjatundja kätte, kes külmavereliselt võttis kõvaketta välja, koputas seda vastu lauanurka, pani tagasi ja arvuti töötas sedavõrd, et sain romaaniosa, millest mul koopiat ei olnud, disketile võtta. Nüüd lasin mõned korrad kõvaketta pihta kerget nipsu, aga kui ma selle viimaks spetsialistide kätte viisin, siis ütlesid nad, et ei saa midagi teha, sest kettal on mehaanilisi vigastusi. Ma ei olnud eriti palju kaotanud, kuivõrd dokumenti koopiad olid mul igaks juhuks välispidisel kõvakettal, seevastu kirjavahetus oli jäädavalt kadunud.
Sealhulgas Andres Saksa meiliaadress.
Ma saatsin kirju Saksale reply’dena. Tal oli üsna keerukas aadress, püüdsin seda meeleheitlikult meelde tuletada, kuid ma olin sellele vaid korraks pilgu peale heitnud ja lootnud oma arvutimälu igikestvusele.
Ühtäkki polnud mul ainsatki materiaalset tõendit Andres Saksa olemasolust…
Raamat oli küljendatud, toimetaja lõpetas korrektuuri lugemist, kujundaja ootas, millal saab kujunduse trükikotta saata. Kuid mina – raamatu autor – olin nagu peata kana, lendasin sihitult toast tuppa, suutmata midagi mõelda või öelda.
Vaatamata sellele, et romaan „Üüriline” koosnes paljuski võõrastest tekstidest, ei jäänud mul muud üle, kui need oma nime all avaldada.
Viimaks hakkasin isegi uskuma, et nende nõmedate kirjade saatja ei pruukinud üleüldse Andres Saks olla. Võimalik, et temaga oli juhtunud õnnetus… võimalik, et ta oli pärast parandamatut haigust meie keskelt lahkunud ja tema arvutiga sehkendas keegi teine, enda arust lahe tüngategija, ning kõik need kirjad on bullshitt või hevospaska või lihtsalt pläma.
Kuid see mõte ei muutnud mu sisetunnet kergemaks.
Ma ei saanud oma ägava südamehäälega enam kahekesi olla, pidin seda kõike kellegagi jagama, aga – mis kõige veidram – peale minu enda ei teadnud ükski hing, et Andres Saks on tõepoolest reaalne inimene. Ma olin kõigile rääkinud, et ta on minu romaani kangelane. Väljamõeldis, müstifikatsioon.
„Kas sa mäletad, seal Tampere majas oli üks noor kirjanik, kellel ma kinkisin raamatu,” hakkasin ääri-veeri Ailile rääkima.
„Minu meelest sa ei kinkinud seal mingile kirjanikule raamatuid, meil oli üksainuke kaasas ja selle andsid sa Tampere majale. Ma veel imestasin, et lähed esitlusele pelgalt üks raamat kotis.
Näitasin talle „Ekspressis“ avaldatud koera kallistava mehe pilti. „Kas see sulle kuidagi tuttav ei tundu?” küsin väga ebalevalt.
„See on su sõbra, Kalle, poeg. Kui me Kalle sünnipäeval olime, siis ma korraks imestasin, miks sa temast pilte klõpsutad. Siis taipasin, et sul on neid vaja oma müstifikatsiooni tarvis,” ütles ta mulle vandeseltslaslikult naeratades.