kehv raamat
Kõomäe esimene raamat oli hea, teine ei olnud. Mäletan sooja lootust-ootust, kui ma suvel hakkasin „Pagejaid“ lugema ja seda mõrumaitselist pettumust, kui raamatu kinni panin. Võtsin romaani uuesti kätte, kui kuulutati, et „Pagejad“ oli aasta proosateose nominendiks valitud. Kas ma ei suutnud tookord Suure Kirjanduse eriti peeneid nüansse tabada ja eksisin oma hinnangus? Kas tõesti jäi märkamata midagi, mis teeb Kõomäe hinnatavamaks, kui Baturini, Helme, Ruitlase või veel mõne teise väärt lugemiselamust pakkunud autori?
Teistkordsel lugemisel torkab silma arutluste tulv, justkui tegemist oleks arvamusplatsiga, mitte kirjandusteosega, kus minu meelest võiks autor arutluse asemel kujutada. Kohati halvab teksti „halva tõlke sündroom“, kus paiguti jääbki arusaamatuks, mida tahab autor lugejale öelda, tihtipeale sõidab üks liin nagu muuseas teise sisse ja faabula struktureerub alles teises kolmandikus, kus kõik edeneb samamoodi nagu sadades suurema või väiksema ühiskondliku pretensiooniga vene proosaraamatutes, kus valdavalt on aineks litsid, rahamehed ja narkootikum. Kõik tegelased jäävad hämmastavalt üheplaaniliseks ning on uskumatult naiivsed… Kas Kõomäe tekst jääb küündimatuks topeltkodeeringuks? Või ehk see on sihipärane muinasjutt? Rõve muinasjutt, mis päädib eriotstarbelise tennisereketi ülistamisega.
If this is difficult for you, be aware that many online pharmacies and drug stores are selling levitra without prescription online. A catalyst order cialis known as PDE5 causes unbending nature in the smooth muscles of the veins grabbing without end the versatility. It downtownsault.org viagra sale has been seen that the effects of this ingredient, thus it should be taken after light meal or snack. Even you can continue it best price on viagra for long term results.
Kuid siiski ei lõpe see lugu pelgalt Wilsoni reketiga, hoopis eelneva saasta õigustamiseks on romaanile otsa kleebitud (pagemis)novell robinsonaadist, kus põletatakse võõraid dollareid. Olles just enne seda lugenud John Updike suurepärast Jänku jooksu, mõjus Kõomäe (läbinähtav) literatuurne manipulatsioon õige masendavalt.
Ma mõtlesin nukralt, et küllap need inimesed, kes „Pagejad“ nominendiks valisid, ei olnud raamatut lugenud – küllap nad guugeldasid ja võtsid arvesse kirjastuse reklaamteksti ning Kaarel Kressa ülistavat teksti. Mul tekis sügav kahtlus, kas nad üleüldse on näinud Baturini raamatut „Delfiinide tee“ ? Või mõnda teist tegelikult nominatsiooni väärivat teost?