Wannabe‘de foorum
Härm on tähendanud, et selle näituse idee sündis juba paar aastat tagasi, aga kui üht-teist meenutada, siis Mark Wallinger sai just 2007 aastal töötlemata tegelikkust esitava täispoliitilise projekti eest Turner Prize’i. Niisiis: töötlemata tegelikkus, sotsiaalne probleem ja kuraatoriks trenditaibu Anders Härm.
This important measurement of health is easily made by calculating a person’s weight (which is usually in pounds in the US) and dividing it by the height. viagra samples online This improvement can be especially helpful during levitra free sample lower calorie diet or cutting training when fat loss is the primary aim. This will eventually lead to erectile dysfunction as it helps blood reaching all essential parts including reproductive part as well. view for info now buy cheap cialis Hence, it’s a lot more effective than viagra brand 100mg any skin care product. Kui Kunstihoone trepist üles minna, siis seisame silmast silma justkui riigitelevisiooni saatega „Foorum“, kus räägitakse Probleemist. Igavalt, pealiskaudselt, mitte kedagi kaasa mõtlema kutsuvalt. Suure saali seinu katavad lugematud tuimad fotod inimestest, kes on kaamera poole seljaga ja lisaks veel üsnagi tobe, aga tähenduslikkust taotlev fotokompositsioon sõrestikust ja toolidest. Saali suurejoonelist tühjust rikub halvasti paigutatud ebameeldiv installatsioon neljast toolist ja neljast telerist. Pimedas videoboksis saab jälgida majanduspoliitilise teksti saatel stripparit (kaua võib ühe kaunis hea idee tüütult mõjuvaid variante juurde tekitada!) Siis vahesaal värviliste fotodega, mille tähenduslikkusest on võimatu aru saada, kui inglise keele oskus puudub. Siis võõrtööline nagu jupike uudistesaatest ja kuulsad(!) pliiatsiteritamise variandid (vähemalt teostus ehk videopilt on kunstisaali kohta harvanähtavalt kvaliteetne). Ja lõpetuseks „Suur sotsiaalne projekt“ mis miskipärast ei tööta, ei sisuliselt ega tehniliselt, ja üleüldse oli heli kuulda näitusel leiduvatest kõrvaklappidest ainult paarist ja lisaks kõigele oli üks projektsioon seinale lootusetult hangunud.
Kui kaasaegne kunst oli üheksakümnendate keskpaiku kunsti piire nihutanud lõpmatuseni ja hakkas ilmutama ränki kriisi tunnuseid, leiti üles „kanaarilinnu teooria“, mis peaks tähendama, et kunst ongi see kanaarilind, mis hoiatab ühiskonda sotsiaalse või poliitilise ohu eest. See manipulatsioon andiski rohelise tee järjekordsele wannabe’de armaadale, kel polnud kunstiannet, ega esteetilist kogemust, kes aga kunsti sildi all provotseerisid ambitsioonikalt ükskõik kus ja ükskõik mida. Härmi kureeritud näitus on justkui andetute wannabe’de foorum, mis vaatajas ei ärata ei emotsioone ega mõtteid. Näituse lausigavus ja mõtteloidus tekitavad aga hirmutava ebamugavustunde, samasuguse nagu „Eesti Päevalehes“ ilmunud kriitilisele retsensioonile järgnenud Anders Härmi kommentaar, mis päädis kahemõtteliselt julma sooviga Ants Juskele: Head lõppu!