Kui teen kellegagi juttu mõnest hiljuti ilmunud eesti kirjaniku raamatust, saan tavaliselt vastuse: „Ma ei loe eesti kirjandust.“ Harva öeldakse ebalevalt, et pole jõudnud veel lugeda. Ja nii mõnigi kord kuuleb arrogantset arvamust, et seda või teist kodumaist autorit nimme ei loeta.
Maailmas on välja kujunenud praktika, et rahvusriikide kodanikud eelistavad kuulata oma maa muusikat, lugeda oma autorite raamatuid ja rikastada kodusid oma rahvuskaaslastest kunstnike loominguga. Mul on jäänud mulje, et meil peetakse trendikaks hoopis kodumaist kirjandust halvustada, kui küsitakse: mida loed, siis eelõige nimetatakse nagu hoobeldes mõnda võõrkeelset raamatut ja võõramaist autorit.
Ma arvan, et kui lugeda aina võõrkeeltes, siis su oma rahvuskeel ei saa toitu, muutub lahjaks, kängub ning näeb viimaks õige vilets ja õnnetu välja. Üksnes rahvuskeelne ilukirjandus suudab nälginut toita ning vaest rikastada.
Do brand viagra cheap not do one thing simply for pleasing your partner if it makes you feel you can do anything you set your mind to. In this way, we learnt that generic tadalafil canada heritageihc.com include its good affects on heart and mind. Acai Juice is just one of the many “super tadalafil generic india drinks” that have come out of this trend. There are 2 cialis generico mastercard sorts of hyperuricemia- secondary and primary hyperuricemia. Olen tähele pannud, et kui vaatamata kõigele, alustada vestlust eesti kirjandusest, siis kuulen tihtipeale vihjet kellegi teise poolt välja öeldud arvamusele, mis suust suhu kandudes on juba saanud stereotüübiks, muutumatuks kinnistõeks, mis võib hea raamatu tappa või keskpärasest teha šedöövri. Ja nii jääb, sest Eesti riigis on avalikud kirjanduskõnelused pea olematud.
Kirjanike jaoks on kolleegide raamatutest rääkimine tundlik teema. Iga autor on väga haavatav – ta on teinud hulk aega ränka tööd, andnud endast parima ja siis keegi ütleb, et ta on käki kokku keeranud. Tavaliselt kirjanik naeratab mesiselt õlalepatsutajale, aga kasvatab pimedat viha kritiseerija vastu. Ma pelgan, et kui rääkida ausalt oma raamatumuljetest, võib isegi kauaaegsed sõbrasuhted mõne lausega tuhastada.
Kirjandus ei ole üheselt mõistetava nagu riigi eelarve või kinnistu piir. Kirjandust on oma olemuselt mitmepalgeline ja igal lugejal võivad olla omad ootused, nõrkused või kired; erisugune teadvustatus ja maitse ning väga erinev „kirjanduslik kuulmine“. Mingi tõde hakkaks ehk alles siis selguma, kui kirjandust vaadeldakse mitme pilgu läbi ja mitme nurga alt.