Essee on ilmunud: “Postimehe AK” 20.03.2010
Minu hiljaaegu ilmunud romaanis „Üüriline“ on episood, kus heal järjel, praktiline eesti mees püüab oma kirjandusele pühendunud väimeest paika panna: “Vaata, minu tuttavad küsivad vahel, mida mu väimees teeb. Ja kui ma ütlen, et ta on kirjanik, siis tuleb välja, et nad ei ole sellisest kirjanikust midagi kuulnud. Sellist kirjanikku ei ole, ütlevad nad ja kehitavad õlgu…“ Seevastu on tal keele peal valmiskujund: „Vaata, see mees, kes su sünnipäeval käis, on kirjanik. Teda näeb teleris ja kõik teavad teda. Inimene on kenasti toidetud ja muheda jutuga. Hea vaadata teist. Ja ta käis presidendi vastuvõtul. Vaata, sellistest peetakse lugu, selliste pärast pole tarvis tuttavate ees silmi maha lüüa.“
Kui teha juttu mõnest hiljuti ilmunud eesti kirjaniku raamatust, saan liigagi tihti vastuse: „Ma ei loe eesti kirjandust.“ Harva öeldakse ebalevalt, et pole jõutud veel lugeda. Mind hämmastab, et isegi mu tuttavad pole paljudest eesti kirjanikest kuulnudki.
Maailmas on välja kujunenud praktika, et rahvusriikide kodanikud eelistavad kuulata oma maa muusikat, rikastada kodusid rahvuskaaslastest kunstnike loominguga ja lugeda oma autorite raamatuid. Mul on jäänud mulje, et meil peetakse trendikaks hoopis kodumaist kirjandust halvustada ja kui küsitakse: mida loed, siis eelõige nimetatakse nagu hoobeldes mõnda võõrkeelset raamatut või võõramaist autorit.
Ma arvan, et kui lugeda aina võõrkeeltes, siis su oma keel ei saa toitu, muutub lahjaks, kängub ning näeb viimaks õige vilets ja õnnetu välja. Üksnes rahvuskeelne ilukirjandus suudab keeleliselt nälginut toita ning vaesunut rikastada.
Eelmisel aastal ilmus Eestis proosaraamatute esmatrükke 139. Sellesse hulka pole arvestatud ei reiskirjandust ega mälukirjandust, need on novellid ja romaanid, rohkem küll romaanid, sest nii novellivaest aastat pole vist enne olnudki. Kogult olid raamatud õhukesed, aga hinnad kopsakad ja tiraažid ahtakesed. Meedias pälvis neist arvustavat vastukaja ainult veerandsada.
Kui vene võimu aegu oli raamatu teekond kaupluse letile mitme inimese hinnangulise otsustuse okkaline rada, siis tänapäeval võib raamatu välja anda ükskõik kes. Mujal maailmas panustab algaja autor eelkõige tuntud kirjastusele, et tagada oma raamatule levik ning isiklik tuntus, seevastu meie tingimustes pole asjatundliku kirjastamise ja isetegevuse vahe märgatav. Keeleruum on väike, peale väheste erandite on kirjastustel turundusnipid ja suhtevõrgustik alles hoogu saamas. Paistab, et kõik raamatud asuvad letil enam vähem võrdses olukorras.
generic sildenafil It is available as tablets, jellies and the soft tablets. They think they have to go it alone and admitting they don’t have the sildenafil side effects answer will permanently mar their reputation. Existence cialis on line More Info of Sildenafil works like a cGMP inhibitor mainly for phosphodiesterase type 5, an enzyme, which soothes the movement of the blood towards the cavernous of the penis. Hence timely diagnosis of erectile dysfunction is very important to set the objectives of each stage of recovery and lowest priced tadalafil work to optimize times without risking more than necessary. Eesti Kirjanduse Selts tegi mulle ettepaneku teha 2009. aasta proosakirjanduse ülevaade. Olen eesti kirjanduse püsilugeja – ma pean lihtsalt teadma, mis toimub minu keeleruumis, millised ideed ja ained seal liguvad ning millisel tasemel neid raamatuteks vormistatakse. Vilunud lugeja näeb raamatut lehitsedes õige pea, milline on talle veel tundmatu autori lausete kujundlikkus, informatiivsus ja rütm. Saab selgeks, kas raamat on kirjandus või see trükis esindab hoopis midagi muud. Ülevaate tegemiseks tuli lugeda nii mõndagi, mida ma muidu kätte ei võtaks. Torkas silma, et kirjutada osatakse, aga ei osata kirjutada raamatut – romaani, novellikogu. Ilukirjandus on kord juba selline ala, mida ei saa õppida nagu projekteerimist või raamatupidamist. Aga mis kõige olulisem – raamatu kirjutamist ei saa õppida kirjutades. Alles massiivne lugemine õpetab kirjutama. Looming on võrdlemine ja valikute tegemine. Kui endasse pidevalt talletada suurte kirjanike häid valikuid, siis on nende toel võimalik luua oskuslikke, vahel isegi avangardistlikke tekste.
Esimest raamatut on kirjutada üsnagi lihtne. Tavaliselt püütakse edasi anda enesevaatlust, isiklikku maailmataju ja kogemust. Seletada teistele oma maailma. Professionaalsus algab siis, kui kirjutatakse kolmandat või neljandat raamatut, kui isiklik kogemus jääb küll baasmaterjaliks, aga nüüd ehitatakse sellest midagi muud. Hoopis laiemat, üldisemat.
Mulle jäi selle aasta eesti proosakirjandusest kahvatu mulje. Viimistletud tekste leidus haruharva. Mitmel puhul ei ületanud isegi üleskiidetud raamat harrastuskirjanduse künnist. Jäi mulje, et teksti on kirjutatud hooti, kui juhtub vaba aega olema. Sugenes kõhe tunne, et tänavune tagasihoidlik proosatase võib tulevikus veelgi allapoole langeda. Proosakirjanduse latti seatakse üha madalamale. Tihtipeale kirjutavad romaane ambitsioonikad amatöörid. Tõsiselt võetavaid kirjanduskõnelusi meedias praktiliselt ei toimu. Kriitikas valitseb üldsõnalisus ja pealiskaudsus. Reklaamtekste pole enam võimalik eristada arvustustest. Turundust tundvatel kirjastustel on tänasel päeval hea šanss kirjanduspoliitilised ohjad enda kätte võtta ja kilbile seada tühisevõitu või isegi ebaõnnestunud tekste.
Eesti kirjanik saab romaani eest keskmiselt paarkümmend tuhat krooni, tal puudub ravikindlustus ja vanaduses hakkab ta saama kõige väiksemat pensioni. Mind teeb rahutuks, kuidas proosakirjutamise andega autorid – juba tuntuks saanud nimed, lakkavad ühtäkki kirjutamast, justkui kaovad kuskile. Toimub kirjanduslike ajude äravool teistele aladele ja see on paratamatu, sest andekas inimene ei saa raisata end tegevusele, mis ei too sisse raha ning mille tulemust käsitletakse harva kirjanduskõnelustes. Elevust meedias tekitavad üksnes skandaalikesed, mitte tõsiselt võetav kirjandus. Kirjutad nagu näpuga õhku. Ent romaani kirjutamine võtab kirjaniku elust vähemalt aasta. Perekonnainimene lihtsalt ei saa endale lubada kirjutamisele pühendumist. Praeguste võimaluse juures oleks Jaan Kross tõenäoliselt edukas jurist. Mul hakkab õudne, kui mõtlen, et tänases Eestis ei saaks Jaan Kross raamatuid kirjutada ja oma perekonda toita.
Aasta tagasi saadeti asjasse puutuvatele ministeeriumitele kirjad, kus juhiti tähelepanu kirjanike raskele olukorrale ja küsiti riigilt raha. Loodeti, et Eesti riik täidab oma põhiseaduslikku ülesannet – teeb kõik endast sõltuva, et tagada keele ja kultuuri säilimist läbi aegade. Arusaamatul kombel ei läkitatud neid kirju headel aegadel, hoopis saadeti laiali siis, kui riik oli kärpimispinges ja pinge oli kasvanud sõna otseses mõttes paanikaks. Kindlasti teavad vastust need, kes kirjanike liitu juhivad, aga võib arvata, et taheti enne üldkogu näidata kuivõrd agaralt tegutsetakse. Jahmatav oli kogeda, milline vihalaine tabas ühtäkki kirjanikkonda – ilmusid sapised kirjatükid, mida saatsid loendamatud kirjanikke halvustavad kommentaarid. Analüütikud kõigis erakondlikes kontorites refereerisid: valijad põlgavad kirjanikke, kirjanike soovidega ei maksa edaspidi arvestada. Maailma kõige lugevamast rahvast oli saanud kirjandust vihkav rahvas.
Eelmise aasta masendavate sündmuste aegu kirjutasin ma parajasti romaani „Üüriline“, milles soovisin kaardistada tunnustatud kirjaniku olukorda meie riigis. Mujal maailmas on sedamoodi, et kui kirjanik on teinud kord läbimurru, siis võib ta pühenduda raamatute kirjutamisele. Kuid Eestis pole see kaugeltki nii. Mind hämmastas, et kui „Üüriline“ ilmus, hakkasid kirjanikud ise sellest, kui millestki tülikast ja ebameeldivast, kõrvale hoidma. Tõmbasid sabad jalge vahele, nagu ükskord millegi eest peksa saanud koerad. Raamat puudutas valusaid probleeme, millest enam ei söandatud rääkida. Keegi noor proosakirjanik teatas, et nii halvas olukorras olevat inimest tema tuttavate seas ei leidu. Teine proosakirjanik rääkis intervjuus, et tänu kultuurkapitalile pole kirjanikel millegi üle kurta. Mind valdas hirmutav aimus, et kirjanike liidu juhtkond ei julge enam kunagi suud paotada, et kas või poole sõnaga riigimeeste südametunnistusele koputada. Äkki nad pahandavad ja hakkavad jälle kirjanikke peksma.
Aprilli alguses tuleb kokku kirjanike üldkogu. Ma mõtlen, et kirjanike olukorrale tähelepanu juhtimiseks võiks siis kirjutada õiguskantslerile avalduse. Kuid veelgi kujundlikum ja tõhusam plaan oleks eesti proosakirjanik kanda Punasesse Raamatusse. Sellisel juhul peab riik tingimata hoolitsema, et ohustatud liik välja ei sureks.