teateid tegelikkusest
Kui vahetus sajand, kadus teleekraanilt mõne aja pärast kirjandussaade. Ma ei mäleta, millisel põhjendusel, aga küllap see pidi tookord olema ajutine kadumine. Umbes samal ajal lakkas raadios saade, kus räägiti hiljuti ilmunud eesti autorite raamatutest. Varem oli alatasa juttu kirjandust tutvustavate meediaformaatide hädavajalikkusest, aga viimasel ajal ei näi see enam kellelegi korda minevat. Kuigi on lugemisaasta.
Seevastu ollakse ääretult uhked Potjomkini külana üles seatud luuleminutite üle. Päevast päeva pärast spordisaadet loeb keegi veidravõitu dekoratsioonide taustal luulet. Minuti, paar minutit. Isegi luulekogemusega vaataja ei jõua ega suuda kuuldud teksti süveneda, liiatigi iga poeet ei pruugi olla deklamaator. See imelik saade on kestnud üle aasta, muutunud tüütuks nähtuseks nagu reklaam, pealesunnitud visiooniks, mille kestel võib väljakäiku või külmkapi juurde minna. Selline korduv etendus ei too vaatajat luule juurde, pigem peletab eemale, rahulduse saavad ehk poeedid, kui mõni tuttav ütleb, tead, ma nägin sind eile teleris.
That is why it’s best to treat cheapest sildenafil the condition before going for an impotence cures. The fact that acai is a low GI food means buy tadalafil cialis that it can regulate appetite, making it a great choice here. Topical anesthetics are applied to the penis on cialis line as well for a better erection. This is an extremely high number since the product is a hundred percent natural concentrate. viagra canada no prescription Kirjandussaade nii televisioonis kui ka raadios peaks olema elav vestlus, mille käigus esitatakse erinevaid seisukohti, minnakse kaasakiskuvalt vaidlema ja nii tehakse selle või teise teose väärtused vaatajale-kuulajale mõistetavaks. Raamatute üle võiksid mõtteid vahetada eesti kirjandust lugevad erineva taustaga atraktiivsed esinejad. Peaksid olema lühiintervjuud kirjanikega. Ülevaated kirjandussündmustest. Saate teeksid vaadatavaks vaimukad vastasseisud ja terav intriig, mis paneks inimesi nii eesti kirjanduse kui ka raamatute vastu elavat huvi tundma.
Raamatutest räägitakse tänasel päeval justkui mokaotsast saates OP, kus teost vaadeldakse ilutseva steriilsusega, mis ei ärgita vaatajahuvi ega vangista tähelepanu. Nii pakutakse müügiks tarbetuid nipsasju, mitte kultuuri, aga eks postmodernsel ajal puuduvad piirid vaimse ja kaubalisegi vahel.
Ja keegi ei räägi enam spetsiaalsetest kirjandussaadetest, ja miks peakski keegi ahistama ERR-i juhtkonda kirjanike soovidega, kui kirjanike pealikul puudub selleks vähemgi huvi, sest nagu teada, saab ta ju korraliku sissetuleku olemasoleva OP saate juhtimise eest.