Vanal halval nõuka-ajal oli kombeks mõnikord kultuuriministeeriumi egiidi all korralda temaatilisi kunstinäitusi. Näiteks „Au tööle“ või „Inimene ja põld“. Temaatilisi näitusi põlati, kirudes, et need piiravad loominguvabadust, aga seda kõike võeti siiski kui ebamugavat, aga hõredalt korduvat loodusnähtust ja kui töö kas või ligikaudselt mingit otsa pidi teemaga kokku puutus, eksponeeriti seda ka näitusel. Nõukogude Eestis oldi küllaltki vabameelsed, mindi mööda Moskva temaatikanõuetest ning korraldati kevad- ja sügisnäitusi, mille tarvis võis kunstnik oma soovi kohaselt ja vabalt luua.
Tänapäeval on näitused kuraatoriprojektid. Ilma kindla teemata naljalt midagi ei korraldatagi. „Räägib minuga…ei räägi“, „XL“, „Jagatud kehad“, „Mina ja teine“, „Mage maal“, „Kiri“, “Kehaturg“, „Raha“ ja palju teisi huvitavaid teemasid. Ma ei ole viimastel aastatel enam ei Kunstnike Liidu ega Maalijate Liidu näitustel esinenud. Ma ei taha XL-is raha maalida ega kehaturul jagatud kehadega tegeleda. Ma maalin seda, mis mind huvitab, mitte seda, mis kuraatorit näib erutavat.
Selle aasta Maalijate Liidu näitus on „SININE“. Sinine on vaba teema mis mahutab endasse palju enam kui vaid koloriidi küsimused, Sinine lubab pühenduda sügavamatele aja -ruumi horisontidele. See ei ole vaid värvi- keemia lõuendil. Hetketi mil sinine omandab kuju, see lakkab olemast värv. Kas see on kauge mälestus, mis viib tagasi lapsepõlve; igavikust tõusev seletamatu kurbus; toores jõud? Kõik on võimalik. Sinine võib olla ka kollane… Selline on siis kummastavalt formuleeritud juhis, kuidas näituse teemat lahti mõtestada.
Whenever a order prescription viagra male is stimulated, the central nervous system releases a vital chemical known as nitric acid. Equipment that focus on hot or cold therapy and massage therapy are also available viagra 100 mg these days. Keep this in mind that the herbs can help them. ordering levitra Sometimes, the passage that carries the fertilized egg into the uterus is levitra prescription blocked. Mul oli parasjagu valmimas töö, millele sai pruunikates toonides diivan maalitud. Tulemus ei rahuldanud mind ja ootamatult tabas mind mõte diivan hoopis siniseks maalida. Siis oleks see temaatiline diivan, mille saaks näitusele pakkuda. Tuli välja, et maali tervisele mõjuski sinine hästi ja maal muutus hoopis tugevamaks. Elagu kuraator! juubeldasin ma.
Ent ma ei viinud maali näitusele „SININE“. Häbi oli – kujutasin selgelt ette, kuidas kolleegid irvitavad: näed, see konjukturist on sõna otseses mõttes sinise diivani maalinud…
Väga veider, aga mul on ajapikku tekkinud hirmuäratav mulje, et nõuka-ajal oli kunstnik hoopis vabam, kui ta seda vabas Eestis on.