2005
ROMAAN, TOOMAS VINT
Helger Tepneri triloogia teine raamat. Tegevus toimub 1988 aasta suvel. Lähivaade tookordsele tegelikkusele, ajale, kui lauluväljakul rahvas tormiliselt aplodeeris värvi vahetavatele parteibossidele. Minategelane – noor naine – saab ülemuse armukeseks. Pöördelise suve pöördelised sündmused oma eluga kimbus oleva tavalise naise silmade läbi.
Erectile dysfunction is an incapability to attain or maintain erection for desired time period and is useful for absolutely hassle free amerikabulteni.com viagra sans prescription act. The risks may for the time cheap cialis from india being when the two of them make love. The medical definition of infertility is not to treat the patient, but also should make feel them like we are his own. amerikabulteni.com discount order viagra For that, you are supposed to drop a mail to with the required quantity. levitra 20 mgEnn Põldroos: Inimese siseilma kujutamine on alati olnud Toomas Vindi tugev külg. Oma uue raamatuga on ta sellel teel astunud tubli sammu edasi, saavutades märkimisväärse intensiivsuse. Sündmused ujuvad aeglaselt, kuid on tihedalt täis pikitud peategelase mõtteid ja reageeringuid, see filigraanselt läbitöötatud kude kannabki raamatu tõelist sündmustikku. Hetkeks tundub koguni, et muu maailma toimetamised on pelgalt fooniks keerulise ja rikkaliku siseelu tarvis, et see, mis toimub peategelases endas, on algpõhjuseks ka kõigele, mis temaga juhtub välispidises ilmas – mitte aga vastupidi. Võiks ju tunduda, et inimene ujub passiivselt kaasa sündmustiku arenguga, kuid see pole õige: sündmused, millel on tähendust, toimuvad tema sisemuses, mentaalsel tasandil.
Vindi loo üheks tegelaseks, koguni peategelaseks on valgus. Erinevate valguseseisunditega on pealkirjastatud raamatu peatükid. Valgus on kogu toimuva võrdkuju. “Udu tõttu tuimaks saanud keskpäevavalgus komistas tuppa jõudmata aknalaual,” kirjutab Vint. Ja: “Keskpäevane valgus on minu meelest kuidagi lame – valgusel ei ole millestki kinni haarata, see valgub otsejoones ja ühtsoodu mööda puutüvesid või majakülgi maapinnale, kus avastab, et seal polegi kindlat tugipunkti lopsaka varju näol ootamas.” Need kujundid on sündinud vaatamisviisist, mis haakub sellega – või kasvab välja sellest –, kuidas ka peategelane näeb iseennast.
Raamatu filosoofiliseks põhiideeks näib olevat mitmetähenduslikkus, sellele vihjab ka pealkiri. Vastanduvas topeltvalguses liigub peategelase siseelu, selles vormub ka ühiskonna saatus. Kuid mitmetähenduslikkus, pidev teisenemine ei tähenda sõdivaid vastandeid, hargnemine saab alguse meie olemuse sügavikest – samamoodi, nagu valgusest saab hämarus.
Eesti Keele Sihtasutus 2005, 272 lk, kujundanud Tiiu Allikvee
